Wednesday, February 7, 2007

Kalevipoeg kui kajakate poolt täislastud eestluse sümbol?

Eks inimesed teevad ikka vigu. Kord suuremaid ja siis jälle väiksemaid. Vigadel on see hea omadus, et neid saab parandada. Aga on ka selliseid, mida parandada pole võimalik või on see siis väga raske.
Astun mõtetega vastu ühele suurele rumalusele. Ja ega ma ei teagi, mida peaks veel tegema, et seda maitselagedust ära hoida.
Mulle on täiesti arusaamatu, miks me peaksime rajama Tallinna lahte ühte koletult suurt kuju? Midagi jubedamat on raske ette kujutada. Selle kuju vastu on mul kaks argumenti. Üks põhimõtteline ja teine väga praktiline.
Mulle ei meeldi suured kujud seetõttu, et nad ei sobi kuidagi meie aega ja ruumi. Ja eestlasele omasesse kultuuri. Sest vaadake, suured kujud ei ole kunagi loodud vaatamiseks. Suured kujud on loodud koogutamiseks ja kummardamiseks. Selliseid koogutuskohti loovad valitsejad selleks, et lihtsurelik tunneks ennast selle kõrval väikese ja abituna. Et ta saaks aru, et temast ei sõltu siin ilmas midagi. Et tal ei tekiks jumal pärast oma mõtet või arvamust. Et ta kummardaks ja oleks tänulik, nii suurele kujule kui suurele juhile või valitsejale. Selline kuju annaks tunnistust sellest, et me polegi selga sirgu ajanud. Et me ei tahagi ise mõtelda, vaid kujudele kummardada. Et me polegi ise ilu tegijad, vaid kellelgi suurel ja võimsal on õigus meile seda ilu luua. Suured kujud on loodud valitsejate poolt alistatud rahvastele. No ei ole me ju seda! Ja ei taha ka mingil juhul alistatud olla.
Saan aru, kui sellistel kujudel on koht idamaiste uskude või rahvaste juures. Nende elu on teistmoodi seatud, nad ei räägi oma jumalatega ise, vaid vahemehe kaudu. On selleks siis valitseja või tema poolt loodud kolakas.
Eestlane mitte ainult ei mõtle oma peaga, vaid ka suhtleb oma jumalatega ise ja vahetult. Talle pole kunagi selleks abimeest vaja läinud. Kas nüüd siis järsku on? Kas me enam ise ei mõtle? Ja ise ei otsusta.
Asi pole ju mitte ainult meis, sest eestlane seda kuju kummardama ei hakka nii ehk nii. Asi on ka selles, mis pildi me endast loome. Kas ühel võõramaalasel peaks tekkima arusaam eestlasest kui inimesest, kes kujudele koogutab? See oleks küll äärmiselt vale pilt ühest põhjamaisest eurooplasest.
Vabandan ette, aga teine põhjus on äärmiselt praktiline. Vaadake, kui see kuju asub meres, siis seal teatavasti lendavad ju kajakad. Ja kui nad selle kuju kohal nüüd lendavad, siis nad selle kuju peale teevad mida? Jah, just seda nad teevad. Teil on täiesti õigus. Kes seda kõike siis koristada jõuab? Kas Kangro ise istub päevad otsa Kalevipoja õlal ja nühib lapiga? Vaevalt küll, seda laga tuleb puhastada ikkagi kellelgi teisel ja mis see kokkuvõttes kõik maksma läheb? Selle raha eest võiks mõnikümmend lasteaia kohtagi luua. Ei saa ju keegi endale lubada kajakate poolt täislastud eestluse sümbolit, mille üle kõik merelt saabujad ahhetama peaks. Ei ahhetaks nad midagi. Nad oleks arusaamatuses ja naeraksid meid välja.

1 comment:

Urmas Kaju said...

Nõus Eiki Nestoriga. Ka mina ei tea, mida saaks ette võtta, et selle monstrumi rajamist takistada. Asjatundjad (ntx austatud Soans) on oma argumendid esitanud. Eks koledaid objekte on ju Tallinnas veelgi. Aga vist mitte nii suuri ja mitte nii väljakutsuvaid. Selle peletise kõrval on ju Tõnismäe pronksmees igati maitsekas ja kena. Kui mõelda tolle monumendi püstitamise ajale ja ühiskondlikele oludele, siis ei oska enam ohh ega ahh öelda. Ja 21.sajandil vabas Eestis pannakse püsti viimase saja aasta kõige koledam linnakujunduslik "element". Teisalt, kui unustada Kangropoja eestlasi külaliste ees naeruvääristav aspekt, siis oleks sel peletisel siiski ka mingi pedagoogiline efekt olla: tuletada eestlastele meelde, mida nendega teha võib - juhul kui nad oma õiguste eest üksmeelselt välja ei astu. Õiguse eest esteetiliselt talutavale elukeskkonnale.