Kibe vaidlus hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise üle toob minuni teadmise, et poliitikas on klassika kategooriasse paigutuvaid reegleid. Need olid, on ja jäävad. Tee või tina, aga ei kao nad kunagi! See reegel kõlab nii: süüdi on alati see, kes kompromissi välja pakub.
Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.
Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.
See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.
Thursday, September 4, 2008
Wednesday, September 3, 2008
Kanade munemise ja neljanda stsenaariumi asjus
Tänases Postimehes on Taavi Veskimägi (IRL) avaldanud loo eelarvest, kui valitsuse proovikivist. Sellele arvamusele tuleb vastata juba ainult seetõttu, et valdavas ülekaalus järgmise aasta eelarve käsitlemisel on kahjuks pealiskaudsus, emotsioonid või eelarvetaotluste kaitsmine meedia, kui erilise advokaadi abil. Taavi aga tõsise inimesena kirjutab aiast ja mitte august selles.
Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.
Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.
Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.
Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.
Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.
Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.
Wednesday, August 20, 2008
TULUMAKSUREFORMIGA POLE KIIRET
Pea pooled meist ei näe tulu tõusvat maksude langetamisest olukorras, kus riigil tuleb kulutusi tõsiselt kärpida. Võidetud kroonid ei too tulu, kui riigi poolt rahastatavates teenustes kaotame. Ehk siis suurele osale inimesteni on jõudnud lihtne teadmine – tasuta pole siin riigis midagi. Küsimus on ainult selles, kas maksame millegi eest kõik koos, või siis tuleb igal ühel endal maksta. Madalate maksudega neid inimesi valimistel hullutada pole ilmselt võimalik. Sest nad oskavad arvutada. Väga tore!
Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.
Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.
Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.
Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.
Thursday, May 29, 2008
KARM VÄRK
Valitsusliit on õigeks pidanud õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate ja vangivalvurite palkadesse erilist suhtumist.
Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.
See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.
Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.
See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.
Wednesday, May 28, 2008
Muutmatud suurused kogumispensionis
Eesti eripära kogumispensionile üleminekul on asjaolu, et valdavalt liituti pensioni teise sambaga vabatahtlikult.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.
Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.
Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.
Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.
Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.
Thursday, May 22, 2008
Reserv
Rein Kilk on soovinud lugeda stabiliseerimisreservi juhendit. Seda võib teha igaüks meist, kui ta võtab lahti riigieelarve seaduse ja jõuab paragrahvini 37. Arusaamatuste vältimiseks toonitan, et tegu on riigieelarve baasseadusega, mitte 2008aasta riigieelarvega.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.
Monday, April 28, 2008
UUS EELNÕU
Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.
Kõige tähtsamast
Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.
Kõige keerulisemast
Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.
Majandusest
Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.
Poliitikast
Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.
Kõige tähtsamast
Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.
Kõige keerulisemast
Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.
Majandusest
Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.
Poliitikast
Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.
Subscribe to:
Posts (Atom)
