Tänases Postimehes on Taavi Veskimägi (IRL) avaldanud loo eelarvest, kui valitsuse proovikivist. Sellele arvamusele tuleb vastata juba ainult seetõttu, et valdavas ülekaalus järgmise aasta eelarve käsitlemisel on kahjuks pealiskaudsus, emotsioonid või eelarvetaotluste kaitsmine meedia, kui erilise advokaadi abil. Taavi aga tõsise inimesena kirjutab aiast ja mitte august selles.
Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.
Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.
Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment