UUS EELNÕU

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.

Kõige tähtsamast

Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.

Kõige keerulisemast

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.

Majandusest

Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.

Poliitikast

Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.