Kibe vaidlus hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise üle toob minuni teadmise, et poliitikas on klassika kategooriasse paigutuvaid reegleid. Need olid, on ja jäävad. Tee või tina, aga ei kao nad kunagi! See reegel kõlab nii: süüdi on alati see, kes kompromissi välja pakub.
Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.
Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.
See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment