Streigist ja juhtkirjadest

Tänased valikud tervishoiu rahastamisel on kõik mingil moel ebameeldivad. Selleks, et viia vähegi konkurentsivõimelisele tasemele arstide ja õdede palgad, tuleks näiteks pikendada ravijärjekordade pikkust. Kui soovime ooteaega arstide juurde vähendada, siis saab seda teha tervishoius makstavate palkade arvel. Selleks aga, et väheselgi määral suurendada soodusravimite kättesaadavust (no kas või 15 protsendini Rootsi vastava nimekirja pikkusest), tuleks hoida kokku nii palkade kui raviteenuste kättesaadavuse asjus.

Selle asja nimi on surnud ring. See on lootusetu üritus.

Streik tervishoius ongi sündinud teadmisest, et ei otsita sellest ringist väljapääsu. Ja see ei ole mitte haiglajuhtide, haigekassa või sotsiaalministeeriumi ametnike tegemata töö. See on võimul olevate poliitikute soovimatus vastata meile ausalt küsimusele – kes maksab?

Ajalehtede juhtkirjad on välja pakkunud mitmeid juba aastaid teada olnud lahendusi alates sotsiaalmaksu baasi laiendamisest kuni haiglavõrgu arengukava jõulisema rakendamiseni. Vaidlustamata neist ühtki ja sisuliselt neid toetades julgen öelda, et sealt tervishoidu laekuva täiendava tulu ja parema rahakasutuse suurusjärk annab võimaluse meil mõne aja jooksul edasi liikuda. Aga rohkemat neist loota, ehk pikaajalisi lahendusi otsida, kahjuks ei saa.

Asjaolu, et solidaarse ja maksudest rahastatava ravikindlustuse toel saadakse ühiskonna jaoks parim võimalik tulemus, ei pruugi Reformierakonna endisele, tänasele ja tulevasele esimehele  meeldida, sest nii ei saa korrutada neile armsat ja lihtsameelsete hääli toovat loosungit madalatest maksudest. Aga öelgu siis ka ausalt välja, et neid valides tuleb patsientidel oma taskust rohkem tasuda. Suuremale osale meist oleks see ebameeldiv, tervishoiu korralduse asjus ebaefektiivne, kuid aus ülestunnistus.

Seniks aga, kuni Reformierakond võimul, oleme surnud ringis.