Miks vaikivad tööteaduste „doktorid“ ??

Just alles vaidlesime siin Riigikogus, et kui vabatahtlik see omal soovil töölt lahkumine ikkagi on. Ja tööteaduste „doktoreid“ oli alates Riigikogu liikmetest kuni peaministrini välja. Nende jutu järgi oli midagi veelgi vabatahtlikumat, kui töölt omal soovil lahkumine, raske ette kujutada.

Aga tegelik elu toimub kaasuse Pere pagarid näitel. Hetkel on selge, et ettevõte, kus nad töötasid, läheb haamri alla. Sama äri ajaks edasi teine ettevõte, kes on valmis tööle võtma neid, kes vanast omal soovil lahkuvad. Seejuures kõiki haamri alla mineva äri töötajaid ei vajata.

Niisiis on Pere pagarid valikute ees:

• ei lahku töölt omal soovil, säilub õigus koondamishüvitisele ja ka töötuskindlushüvitisele, võib aga ilma jääda uuest töökohast;
• lahkud töölt omal soovil ja võid saada alustavas ettevõttes oma töökoha tagasi, aga võid ka sellest töökast ilma jääda ning siis oled ilma koondamishüvitisest kui ta töötuskindlustusest.

Karm valik igal juhul ja mõiste „vabatahtlikus“ seejuures ülbuse tipp nende inimeste suhtes.

Tööteaduste  „doktorid“ võiksid nüüd konkreetse kaasuse näol oma õpetussõnu  edasi arendada . Huvitav, mis neil öelda on?