TÖÖTUKASSA TOODAB TASAKAALU. KELLELE?

Tasakaalus eelarvest ei ole põhjust enne nelja- viit aastat unistada ja ei tee seda ka valitsus. Soov jääda puudujäägiga aga alla 3% toodetud rikkusest näib eesmärgina mõistlik. Täiesti lubamatu on aga viis, kuidas selleni jõutakse.
Lühidalt numbritest. Valitsussektori eelarve jääb tänaste teadmiste juures 2011 aastal miinusesse 2,2% SKP-st. Seejuures on keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused puudujäägis rohkem kui kolme protsendi jagu ehk siis rohkem kui Maastrichti kriteerium lubaks. Ülalmainitud eesmärgini 2,2 % tiritaks tasakaalunäitaja sotsiaalvaldkonna arvelt.

Rahas on 1% SKP-d 2 miljardit krooni.Haigekassale tähendab see seda, et juba mitmendat aastat järjest ei oleks võimalik kasutada varasematel aastatel kogutud varusid. Neid koguti halbade aastate tarbeks, aga käiku ei lähe nad mitte. Kui nüüd eurole ülemineku, kui eesmärgi huvides, oli see asjaolu veel mingilgi määral seletatav, siis eurole läinud riigi asjus on ka see põhjus kadunud. Pikemas perspektiivis aga loome tervishoiule pretsedenti, kus tulevikus headel aastatel raha varudeks enam ei koguta. Mis tast tühjast koguda, kui nii ehk nii kasutada ei saa. Senine jätkusuutlik mentaliteet tervishoiu rahastamisel saab valitsuse poolt hävitatud.

Veelgi jaburam on olukord töötuskindlustusega. See suurus on juba kord selline, kus headel aastatel kogutakse raha ja halbadel, suure tööpuudusega aastatel, makstakse välja. Ehk siis olukorras, kus sotsiaalkindlustuse teooria ja praktika eeldab tuludest suuremaid kulusid töötuskindlustuses, käitub Eesti Vabariik vastupidiselt. Sellest saab aru iga meid eurole ülemineku asjus jätkusuutlikust hindav ametimees. Kas ta peab seejuures Eesti riiki naljakaks, jaburaks või jätkusuutmatuks, pole enam oluline.

Ja olgu nende eurohindajatega kuidas on. Ka sisu poole pealt peaks töötuskindlustusest abisaajate ringi hoopis laiendama ja neid hüviste suurust tõstma. Et inimestel oleks kergem. Kriteeriumidega tuleb asjad korda saada teisel teel. Mitte töötute ja haigete arvel.