EESMÄRKIDEST

Maikuu saab varsti läbi ja Vabariigi Valitsusel seisab ees ülesanne kinnitada järgmiseks ja järgnevateks aastateks eelarvestrateegia. Kiire majanduslanguse ajal oli see segu numbritest ja teadmatusest eeloleva asjus. Seetõttu ei saanudki need juhised tuleviku suhtes hiilata konkreetsusega. Nüüd, kus põhi käes ja edaspidi saabki ainult paremaks minna, on ülesanne palju lihtsam. Teadmatust on vähem.

Pikemalt ettevaatavas dokumendis oleks ilmselt loogiline püstitada endale ühe eesmärgina valitsussektori eelarve tasakaalu viimist. Kohtumised nii rahandusministeeriumi strateegide kui ka Eesti Pangaga on mind viinud mõttele – kas me ei esita endale järjekordselt küsimust valesti. Sest küsimus on püsti pandud selliselt – mis aastal peaks valitsussektori eelarve uuesti tasakaalu jõudma?

Puht poliitiliselt on see loomulikult selgem eesmärk, sarnane eesmärgiga „viie aastaga viie rikkama riigi hulka.” Aga kas see kannab ka sisuliselt? Ma arvan, et sisu poolest on see sama tühi, kui ülalmainitud valimislubadus. Lubajatel on ta juba meelest läinud ja liikunud loomulikul moel kaugemasse tulevikku. Täpselt samamoodi võib minna siis, kui eelarvestrateegiasse kirjutada eesmärgina näiteks aasta 2013.

Hoopis sisulisem oleks püstitada tasakaalueesmärk sõltuvana hoopis teistest näitajatest. Näiteks SKP tasemest, selleks vajalikust majanduskasvust ning tööga hõivatute ja töötute arvust. See eesmärk vastaks rohkem tegelikele võimalustele tulude ja kulude arvestamisel. Mis aasta juhtub siis olema, pole siinkohal ju kõige olulisem.

Majanduse arengu seiskohalt oleme minu meelest esitamas endale kogu aeg mitte just päris ekslikke, kuid mitte kõige olulisemaid küsimusi. Näiteks - kuidas soodustada ettevõtlust? Minu arvates kõlab õige küsimus nii – kuidas maksta kõrgemaid palku? Seda muidugi vaid siis, kui palgad ja töö tootlikus on omavahel kooskõlas. Vastus sellele küsimusele on palju olulisem.