Laari harjutused lindiga ja Ligi omad rõngaga

Kuukene ongi seda aastat möödunud ja kaks väljapaistvat koalitsioonipoliitikut kostitavad avalikkust iluvõimlemisega. Ja täiesti asjatult teevad tõsisele spordialale liiga. Reformierakonna juhatus jaanuari alguses on andnud teada soovist vähendada 2010 aastal makskoormust ja IRL jälle võidelda maksutõusude vastu. Täielik harmoonia ju, milles siis küsimus?

Asi on selles, et valitsusel tuleb mitte kauges tulevikus kokku panna 2011 aasta eelarve ja teha seda eurokriteeriumite tarvis usutaval moel. Avaliku sektori tulude ja kulude hoidmine alla kolmeprotsendilist puudujääki ei saa aga olema sugugi lihtne. Nii 2009. aasta tegelik kui 2010. aastaks kavandatud eelarve on olulises suuruses sõltuvuses ühekordsetest tuludest. Ei saa ju mitme aasta jooksul jutti teha purupaljaks Eesti Energiat ja Tallinna Sadamat, müüa mitmel korral sama maatükki või teha riigi rahadega muid eleringe. Mitmemiljardiline suurusjärk parema tasakaalu huvides tähendab jällegi valikut, kas kärpida või tulusid tõsta. Valimiste aastal kärpima minna pole nagu sünnis. Ja ega õieti polegi kuskilt kärpida, kui suured reformid on tegemata ja nendest tulu tõuseb alles ikkagi aastate pärast. Sama lugu on maksude tõstmisega, kus ma usun tegelikku võitlust Laari ja Ligi vahel ei tule ega ole. Mis siis üle jääb? Riigi reservid ja laenu võtmine ja ongi kõik.

Uskudes valitsuse tervesse mõistusesse, siis ilmselt reservide kallale rohkem ei minda. Suur mõistmine saabub laenuvõtmise abil ja selleks on Eestil ruumi küllaga. Nii et milleks siin siis niipalju omavahel möllata? Erinevate võimaluste vahel kaalumisel soovitaksin valitsusel tõsiselt mõelda ka riigi võlakirjade emiteerimisele. Siiani on ehk mõistetav, et valitsus pole soovinud veel üht ja ehk ka kahtlast mõõdupuud eurole ülemineku asjus luua. Kuna Eesti Vabariik pole võlakirju emiteerinud, siis eurole üleminekuks tarviliku intressimäära kriteeriumi osas ei tohiks probleeme tulla. Või vähemasti täna usume me nii. Kui aga Eesti eurole üle läheb, siis võiks seda võimalust hoolega kaaluda. Eriti meie investorite ja pensionifondide tarvis, sest neil sellise kindlusastmega kodumaine suurus täna valikutes puudub. Täna aitavad meie pensionifondid jalule tõusta Saksa ja Prantsuse majandusel, miks siis mitte ka Eesti omal. Ilus oleks anda neile võlakirjadele ka mingi selge otstarve.

Mis aga puutub eluasemelaenude tulumaksutagastusse, siis 2011 aasta tulude seisukohalt ei olegi millegi üle vaielda. Tubli kooliõpetaja võit kohtus tegelikult riigi /mitte valla/ üle, näitab, et õigustatud ootuste põhimõtteid rikkuda ei tohi kuidagi. Seega saab siinkohal targutada ainult teemal, kas tagastus peaks kehtima ka tulevikus võetavatele laenudele, sest juba võetud laenudelt seda maha võtta ei luba meie põhiseadus. Riigi tulude seisukohalt poleks võit kuigi suur ja kinnisvaraturu olukorda arvestades oleks tegu ülimalt kahtlane. Ei tule veel buumi, mida tagasi hoidma peaks.