Siin Tallinn, Tartu ja Türi!

Tarmukamad on ammu taibanud, et kõik Riigikogus algatatud uuendused tuleb endale selgeks teha sellises järjestuses:
- tuleb aru saada, miks selline algatus tehti
- lugeda läbi seletuskiri
- vaadata üle rakendussätted
- seejärel tutvuda eelnõu tekstiga.

Vastupidises järjekorras tegutsemine võtab kaua aega ja mis veelgi hullem, võib viia valede järeldusteni. Küsigem siis – miks Keskerakond tegi algatuse rahvusringhäälingu seaduse muutmiseks?

Esimesena torkas mul pähe soov taaselustada vahepeal soikunud vastandust Keskerakond versus Meedia, sest valimised ju varsti jälle tulemas. Seda konflikti on ülal hoitud ja toidetud aastaid, täiesti teadlikult ja äärmiselt meisterlikult. Pidev meeldetuletus valijale stiilis „meedia teeb meile liiga”, kõigepealt taastoodab selle erakonna valijatele meelepärast „ kaaskannataja” kuvandit. Ei ole tähtis, kas Keskerakonnale teeb liiga raadiosaade, ajaleht või siis näiteks vabariigi valimiskomisjon. Oluline on, et valija ja erakond kannatavad mõlemad, kuigi erinevatel põhjustel. Tänu sellele vastandusele on suudetud saavutada immuunsus meediast tuleva kriitika suhtes. Keskerakonna valijale on iga kriitika nende lemmiku asjus juba ette vale, laim ja väljamõeldis. Pikemalt pole siin midagi tarvis mõtelda. Poliitikas nimetatakse seda „oma valija kinnistamiseks”. Väga „proffilt” tehtud, midagi pole ütelda.

Teisena võis eelnõu algatamise ajendiks olla eelseisvad läbirääkimised Tallinna tasandil, kus sisuliselt „linnameediast” ehk siis võimulolijate meediast on soov teha „linnakodanike meedia”, tallinlastele tarvilik selline. Kuigi mitmed kriitikud on need juba ennem algust läbikukkunuks lugenud, ei tunta ennast ehk siiski kõige kindlamalt ? Ja kolmandana tuli pähe, et ehk soovitakse lüüa mõlemat kärbest ühe hoobiga. Kindlasti ei ole ka algatajatel mingitki usku, et see eelnõu sellisel kujul ka vastu võetakse. Ja selles on neil õigus.

Kui soovitaks antud seadust ka tegelikult muuta, peaks käitumine olema hoopis teistsugune. Võtame näiteks juhatuse liikmete arvu muutmise. Mis võiks olla veel loogilisem, kui arutada küsimus läbi kõigepealt rahvusringhäälingu nõukogus? Seal on esindatud kõik parlamendierakonnad koos ala asjatundjatega. Kui jõutakse ühisele arusaamisele, läheb seadus muutmisele ja hääled Riigikogus on tagatud! Tehtud! On siis seda küsimust nõukogu ehk arutanud? See näide oli teadlikult toodud teemal, mis ei ole tekitanud värelust ja ärevust. Eelnõus on tõesti siirast koomikat, mis nüüdseks tuntuks saanud „parteilise kaugushüppe” ja „erakondliku koorijuhtimise” näidete varal. Hoopis tõsisem on küsimus tasakaalustatusest ja nõukogu õigustest sisuliselt „ise saateid teha” või siis nende tegemisse sekkuda. Ringhäälingu juhtide ja asjatundjate valuline reageering sellele ettepanekule on rohkem kui õigustatud.

Küsimusele – kas rahvusringhäälingu saated võiksid olla tasakaalustatumad -tuleb kindlasti vastata jaatavalt. Küsimusele – kas selle tasakaalu hindajad peavad olema poliitikud – saab kindlasti vastata ainult eitavalt. Kui on vaja teha selgeks näiteks inimese pikkust, siis mõõdetakse seda sirgelt seistes meetri ja sentimeetrite abil. Ei ole nii, et meist igaüks ise ütleb, kui pikk ta on! Poliitikute jaoks võivad kõik saated, kus neid ei ole, näida tasakaalust väljas olevat. Ükskõik siis, kas erakondade vaheliselt või koguni siseselt. Erapooletut ja ausat hinnangut saadete kohta saavad anda ainult need inimesed, keda see tasakaalustatus ennast ei puuduta. Kehtivas seaduses on võimalused parema tasakaalu saavutamiseks olemas ja sisuliselt saab selle alusel märgata ja märkust teha teine ajakirjanik või ekspert.

Lõpetuseks ka „olukorrast riigis”. Iroonia on teemakäsitlusel alati ohtlik suurus, seepärast vabandan ette, kui keegi asjast päris hästi aru ei saa. Ka mina arvan, et see saade on tasakaalust väljas. See saade kinnistab Keskerakonnale valijaid ja võtab neid maha kõigilt teistelt. Seega on see saade kasulik ainult Keskerakonnale. Palju õnne! Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pragmaatilisem Samost ja emotsionaalsem Muuli räägivad seal seda, mida mõtlevad. Kuulaja asi on nendega nõustuda või mitte. Mul isiklikult sama lugu, teinekord olen nõus ja teinekord justkui „kandideeriks nad ise” Riigikokku. Aga kõik see on osa sõnavabadusest, mille piiramise vastu jään ma lõpuni. Kui seda saadet midagi vaevab, siis sama häda, mis kogu ajakirjandust. Käsitletavate teemade rohkus ei lase ajakirjanikul asjade „sisse minna” ja seetõttu tehakse teinekord järeldusi liiga kiiresti. Ehk siis, ennem kui ilkuda teemal, miks bussijuhid ei streigi, võiks endale selgeks teha, kas palgalepe tööandja ja ametiühingu vahel pole hoopis kehtiv ja seega ka streikimine keelatud. Näitena toodud, viimasest saatest. Erinevalt aga paljust muust meediast, suudavad selle saate osalised ka oma vigu tunnistada ja aja jooksul vastupidistele järeldustele jõuda. Suurem süvenemine ja vigade tunnistamine ei teeks ka poliitikutele paha. Nii et jõudu kõigile rahvusringhäälingus ja palju õnne ka Keskerakonnale. Nende algatus on tänaseks talle pandud lootusi hästi täitnud ja teeb seda ilmselt ka edaspidigi, kuigi eelnõu endaga pole suurt teha mitte midagi.