Töötukassast

Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.

Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.

Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.

Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.