Wednesday, October 22, 2008

Nobeli preemia riigieelarve koostamise eest ?

Muidugi on Teil õigus. Sellist preemiat Nobeli nimel ei jagata, ei ole kunagi jagatud ja ei hakata ka kunagi jagama. Tänu jumalale, et ei hakata. Sellise preemia taotlejad keeraksid oma rahvale ja riigile korraliku käki. Ometigi näib meil levima arvamus, et 2009 aasta riigieelarve ei ole koostatud Nobeli preemiale kandideerimise vaimus.
See arvamus on sündinud oskamatusest vahet teha riigi ja äriettevõtte eelarvete erinevusest. Tõesti, nii riigil kui äril on tulud ja kulud. Tõesti, nad mõlemad peavad nende tulude-kuludega toime tulema ehk siis kulud tuludega katma. Kui aga äri võib tulude-kulude mittevastavuse korral sulgeda või liigsete riskide kogunemisel ka maksjõuetuks tunnistada, siis riigid endale seda lubada ei saa.
Demokraatlikus riigis on riigieelarve koostamise juures veel üks omapära. Kui diktaator saab suurendada tulusid ja vähendada kulutusi mitu korda päevas, siis demokraatias peab jääma aega arutamiseks ja hääletamiseks. Ehk siis ühel hetkel kell lööb ja eelarve koostajad ei saa enam arutada, kas Lehmanni saatus tabab ka tema Vendi. Meie riigis on selleks kellaks septembri lõpp. Ehk siis riigieelarve tuleb koostada tarkuse ja ettenägelikkuse alusel, mis selleks hetkeks olemas. Ennustatav seis majanduses, sellele vastavad oodatavad tulud ja poliitiliste valikute alusel tehtavad kulud. Järgmised kuud jäävad demokraatiliseks aruteluks sinnamaani välja, et kui riigieelarve jääb riigikogus vastu võtmata, tuleb rahval uuesti valida.

Käesoleval aastal ei jäänud Eesti valitsus lootma kevadistele lootustele majanduses ja ootas augustini. Ka siis oli valida optimistliku, pessimistliku ja nende vahele jääva pragmaatilise majandusennustuse vahel. Kõige lihtsam oleks olnud võtta aluseks kõige optimistlikum 3,5%-line majanduskasvu prognoos ja eelarve selle alusel kokku panna. Rahandusministri ettepanekul oldi vaoshoitumad ja käiku läks 2,6%-line, pragmaatiline. Selle alusel vähendati kulutusi ja kergitati võimalikke tulusid. Aga mingi valik oli vaja valitsusel teha, sest kell lööb.
Loomulikult riskis valitsus sellega, et see prognoos võib osutuda valeks. Hilisemad ennustused võivad olla hoopis teistsugused, järgmise aasta keskel tehtavad veelgi täpsemad ja 2009 aasta kokkuvõtted saavad olema eriti täpsed. Häda on aga selles, et aastal 2010 pole enam võimalik 2009 aasta eelarvet koostada.

Ja ei ole ka võimalik koostada kahte erinevat eelarvet, üht headeks ja teist halvemateks aastateks. Ei saa öelda tuletõrjujale, et hea aasta korral saab su palk olema selline ja halval aastal jälle väiksem. See viimane näide on ülekantav kõigile ja kõigele, mis riigieelarvest sõltuv.
Seega risk riigi tulude ja kulude kavandamisel on alati olemas. Tuntavaks ja tundlikuks saab olukord alati siis, kui tegu raskesti määratlemisele kuuluva seisuga.
Riskid aga on suurused, mida tuleb kuidagi maandada.

Tuleb tunnistada, et meist palju kogenenumad riigid on majanduses toimuva suhtes rahulikud. Eelarveaasta jooksul paratamatutest ala- või ülelaekumistest ei lasta end häirida. Isegi tulude-kulude tasakaalu hinnatakse eelkõige mitme aasta jooksul toimuva alusel. Tähtis on, et halvaks ajaks oleks valmis reservid ja kui neid ei jätku, võetakse kohustusi ette ning tasutakse nende eest hiljem.
2009 aasta riigieelarve asjus tähendab see seda, et kui tulud oodatud mahus ei laeku, on meil olemas üle paari miljardi kassatagavara, peaaegu viis miljardit täiendavat varu pensionide maksmiseks ja ligemale seitse miljardit stabilisatsioonireservis. Pluss neli miljardit ülelaekumisi eelmisest aastast, mis tagavarade täiendamiseks käiku läheb. Vajadusest emiteerida riigi võlakirju või võtta laenu on asi väga kaugel. Ikka väga-väga kaugel. Aga paljudes riikides oleks see kõigile arusaadav loomulik lahendus.

Nii et kindlasti tuleb olla murelik ja tõsine, aga mitte panna end põlema. Väita täna, et 2009 –ndal aastal ületavad riigi tulud kulusid, saab ainult olematu Nobeli preemia laureaat riigieelarve koostamise küsimuses.

1 comment:

vana naine said...

on tore teada, et end põlema panema ikka ei pea :D