Eesti Vabariigis möllab juba mitmendat päeva teadmine, et peaministri sõnapruuk Riigikogu infotunnis oli teisitimõtlejate suhtes oli ülbe ja solvav. Minu jaoks on siinkohal uudiseks asjaolu, et tegemist on uudisega! No ei ole selles ju midagi uut! Aga näe, seekord ületas „künnise“.
Üldiselt on meil ju teada asjaolu, et Ansip reeglina esineb „varem salvestatud plaatide“ toel. Nende „sissemängimisel“ kasutatakse lihtsaid reegleid:
- Argumente toetavad suvalised nopped statistikast. Seejuures teadmine, et samast statistikast saab leida ka vastuargumente, pole Ansipi jaoks oluline. ACTA asjus pole aga statistikaga suurt midagi teha ja esimesed selle alged ilmusid alles kahetsuseks nimetatud avalduses.
- Meediaruumis käibetõdedeks muudetud väljendid, mida kasutatakse valede ja poolvaledena. Näiteks „Kreekat tegema“ ja muu sarnane. Selles mõttes ei erine Ansip ühest teisest suurest juhist, kes ka on võimeline üllitama kirjutisena spekulatsiooni /eesti keeles luulu/ ja lõpetama selle sõnadega – ma loodan, et see pole tõsi!!! Täpselt sama nipp ka Ansipi esinemistes. ACTA teemal käibetõed seni puudusid.
- „i“-le täpina üleolev suhtumine küsijasse, et jumala pärast mitte kellelgi ei jääks arusaamist, et pärimise taga on mingi suurem mure või tähelepanu juhtimine probleemile. Olgu selleks siis kas või asjaolu, et miks te seal valitsuses rahvaga ei räägi.
ACTA küsimuses polnud „plaadi sissemängijatel“ esimese kahe reegliga midagi teha ja jäi üle ainult kolmas. Seejuures oli peaminister siiras ja avameelne.
Võimalus kuulata võimul olija monoloogi, ei ole dialoog! Oma seisukoha välja ütlemist ei tohi võtta ultimaatumina! Suhtlus valijaga, ei saa käia ainult ülevürtsitatud ja tuunitud valimiskampaania ajal!
Need siin kolm ei ole mitte loosungid, vaid kibe käibetõde neile, kes võimuga püüavad suhelda.
Et see nüüd kõik uudiseks pöördus, on omaette fenomen. Ehk sai karikas täis? Oleks juba ka aeg.
No comments:
Post a Comment