Kõigepealt lühidalt sellest, mis meie avalikkust ja valijaid kahjuks eriti ei huvita. Nimelt on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse arutada tööelu puudutavad seaduseelnõud eelnevalt läbi tööturu osapooltega. See oleks ka lihtsalt viisakas. Teiseks näeb isegi esitatavate eelnõude normtehnika ette nõude, et eelnõu koostaja peaks saama nimetatud eelnõu seletuskirjas. Antud õiguskomisjoni algatatud eelnõu puhul ei juletud lihtsalt autorit kirja panna, sest siis selguks järjekordselt, et valitsus on meil ülbe ja sülitab nii palgasaajate kui rahvusvaheliste kohustuste peale.
Nüüd siis sellest, mis võiks huvitada, sest võib viia hulga eurosid teie rahakotist, lühendada puhkust või siis korda saata muid sigadusi.
Kehtiv kollektiivlepingute seadus ütleb üheselt kahte asja:
- lepingu kehtimise ajal ei tohi töötajad streikida ja tööandjad korraldada töösulge;
- lepingu tähtaja lõppedes see piirang enam ei kehti, kuid varem kokkulepitud palka tuleb maksta endiselt ning täita ka muid lepingu tingimusi.
Sellise regulatsiooni mõte seisneb selles, et osapooled oleksid huvitatud uue kollektiivlepingu sõlmimisest ehk siis töörahu taastamisest. Kui töötajad soovivad oma palgatingimusi parandada, peavad nad asuma läbirääkimistele ja koos kohustusliku lepitusprotseduuri läbimisega on neil õigus ka streikida. Kui tööandja aga peab varasemaid tingimusi enda jaoks koormavaks, siis on ka tal õigus asuda läbirääkimistele. Seejuures on tal õigus uue töörahu kehtestamise nimel korraldada ka töösulge. Seni, kuni uus lepe aga sõlmimata, täidetakse vana leppe tingimusi nii palga kui muus osas. Tööandja ja töötajate võimalused on ühesugused.
Õiguskomisjoni sildi alt väljunud eelnõu muudab asja niivõrd, et tööandjal tekiks õigus lepingu tähtaja möödumisel see ühepoolselt üles ütelda. Ehk siis õigus kõigi töötajate palka ühe ropsuga vähendada, puhkust lühendada ja nii edasi ja nii edasi.
Ühepoolse vähendamise võimalus tekib seetõttu, et Sinu poolt aastaid tagasi allakirjutatud personaalses töölepingus on sellel ajal mõistlikuks peetud palganumber. Selle edasine tõstmine käib ettevõtte ja tema töötajate seisukohalt mõistlikul moel aga kollektiivsete kokkulepete kaudu. Sellest aga saab tööandja võimaluse nüüd lahti ütelda ja seda eriliste pingutusteta. Kas ei peaks mitte tasakaalu huvides andma ka ametiühingutele õiguse töötajate palka ühepoolselt tõsta, või mis?
Mõnevõrra teistsugune on olukord siis, kui kollektiivselt kokkulepitud kõrgemad palganumbrid saavad vormistatud ka töötajate personaalsetes lepingutes. Õiguskomisjoni nime alt väljapakutud mõte loob siis olukorra, kus varem tööl olnutele tuleb maksta kõrgemat palka ja uutele tulijatele saab maksta vähem. Ehk siis selge majanduslik huvi vanad lahti lasta ja uutega asendada. Kellele on sellised pingeid vaja, ma küsin?
Nood meie parempoolsed kolleegid võiksid aga endalt küsida, millised on siin riigi huvid? Kas riigi huvides on võimalikult suur streikide arv, mis selle muudatusega paratamatult kaasas käib? Tänane kord, kus varem kokku lepitud palka tuleb ka lepingu tähtaja lõppedes edasi maksta, on nende võimalikku arvu kindlasti vähendanud.
Või on lootus jätkuvalt sellele, et Eesti palgasaaja ei suudagi aru saada, et talle on põhiseadusega antud õigus oma palga üle kaasa rääkida? Moodustada ametiühinguid, streikida kui vaja? Lihtsam on Soome ametiühingute kaitse alla kolida?
Kindlasti peaksid aga Reformierakond ja IRL kasutuselt võtma maha mõiste „paindlik tööturg“. Ilma kollektiivlepinguteta on see võimatu ja nüüd tehakse kõik selleks, et neid ei sõlmitaks. Öelgugi ausalt välja, et nemad toetavad tööandjate omavoli seadustamist ja igasugused lepingulised suhted võivad küll seadustes kirjas olla, aga vaid sellisel kujul, et neid jumala pärast keegi ei kasuta ega huvi ka ei tekiks.
Kui palgasaajate huvid jätavad nii Ansipi kui IRLi külmaks, siis sellest võiks nad küll aru saada, et selline muudatus on kahjulik ka Eesti majandusele, sest jääme jätkuvalt madalate palkadega allhankemaaks.
No comments:
Post a Comment