Sellel manifestil on kaks mõõdet. Inimlik ja majanduslik. Tööandjale keerukal ajal nõustus Eesti töötaja palga vähendamise ja palgata puhkusega. Härrasmees võiks selle eest lihtsalt aitäh ütelda ja ma südamest loodan, et mõnes töökohas on seda ka tegelikult tehtud.
Sotsiaalmaksu trikitamine töötaja kuluks ja soov kärpida tööinimeste õigusi ei ole nüüd mitte mingil juhul tänuavaldus. Kui väga viisakalt asju õigete nimedega nimetada.
Mitmed teadjamehed on masust heietades jõudnud väga õigele seisukohale ja rääkinud vajadusest struktuursete muudatuste järele meie majanduses. Eesti keeles tähendab see, et masu ajal kadunud töökohad peavad asenduma uute ja parematega. Parematega selles mõttes, et seal tehtav töö on targem ja osavam ning palk kõrgem.
Manifesti alusel on väga raske eeldada, et meie tööandjad nendeks struktuurseteks muudatusteks ka valmis oleksid. Kas see tähendab mugavust või ideede puudust?
Karm ja ühtlasi kurb lugemine.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Jään ilmselt oma surmatunnini kordama, et Eesti majanduse põhihäda on laisad ajud. Selle asemel, et mõelda, kas äkki ei peaks firma ärimudelit hoopis teisiti yles ehitama, kärbib Eesti ettevõtja palku ja tõstab hindu - see on kogu ta arusaam tööjõu efektiivsuse tõstmisest. Aavo Kokk nurises juba ammu, et isegi masu ei sunni inimesi mõtlema: struktuure mitte ei tehta ymber, vaid kärbitakse igast osakonnast mehhaaniliselt kymme protsenti.
Tõsi, ega töövõtjad ei tule teise rahva seast kui tööandjad. Aga nende kohta keegi naljalt ka ei prööka, et palgatöölised on meie "best & brightest". Inimesed nagu inimesed ikka, keskeltläbi keskpärased ja osa veel hullemad. (Osa muidugi paremad ka.)
Selge see, et ilma paindliku ja kiire mõtlemiseta oled viletsal ajal hädas, ole ylemus või alluv. Aga kui ettevõtjad ampluaad ei vaheta, vaid teevad iga pankroti järel uue samasuguse - natuke maksudest viiliva, natuke kliente kottiva, natuke töötajaid kiusava, natuke tootearenduselt ja turunduselt koonerdava - ettevõtte, kust kurat siis see majanduse uus struktuur tuleb, ah? Riiklik poliitika on ju laissez-faire, see ei suuna kedagi kuhugi, kus ta juba varem ei olnud.
Post a Comment