TEATER

/käibemaksust/

Käimasolevat käibemaksuväitlust jälgides jääb mul tunne, et oleks kohane veelkord seletada seda, mida saab lubada ja mida mitte.
Kehtestatud maksud saab laias laastus jagada kaheks. Osadele neist näeb seadus ette ka otstarbe, milleks laekunud raha kulutada võib. Kõige paremaks näiteks on siinkohal sotsiaalmaks. Selle suuruseks on 33% makstud töötasudelt ja sihtotstarbeks on pensionid ning ravikindlustus. Muuks otstarbeks laekunud raha kasutada ei tohigi. Samamoodi on sildistatud ka kütuseaktsiis, mis kindlas suuruses peab minema teede ehituseks ja korrashoiuks. Eks näiteid on teisigi.

Tulumaksule ja käibemaksule aga seadus sihtotstarvet ette ei näe. See on riigi tulu, mille jaotamise aluseks on riigieelarves kinnitatud kulutused ning kui palju laekumistest jõuab kaitseväe, koolide, politsei või kultuuri käsutusse, on omaette otsustamise küsimus.

Kultuuriminister saab kindlasti lubada, et suurendab näiteks teatrite rahastamist. Kui see on tema prioriteet, siis nii ta ka teeb. Kui tal on teised eelistused, siis käitub ta teistmoodi. Selleks on ministril täielik õigus ja peabki olema.
Kultuuriminister ei saa aga lubada, et suurendab teatrite rahastamist siis, kui käibemaksu määr tõuseb. Sest nendel suurustel puudub igasugune seos – käibemaksul sihtotstarvet ei ole. Teatrite rahastamist saab suurendada sõltumata sellest, milline käibemaksumäär on. Kõik sõltub, kordan, konkreetse ministri prioriteetidest.
Seadusega määratud sihtotstarvet ei asenda ega saagi asendada ükskõik millised kokkulepped ükskõik kellega. Kõigepealt seetõttu, et poliitiline kokkulepe peab tuginema seadusele. Ja teadagi, keegi pole meist igavene.