Eiki Nestor

Mage lugu

2012-01-27T06:34:00.000-08:00

Tulekahju kustutamise korras esitas Riigikogu sotsiaalkomisjon eilsel päeval menetlusse Töötukassa nõukogu pädevust puudutavad seadusemuudatused. Valitsuse suutmatus tööandjaid ja ametiühinguid kuulata on valatud vormi, mis täitevvõimu sekkumisõigust veelgi suurendab. Seejuures laiutasid valitsusliitlased käsi, et mis meil muud üle jääb. No põrgut, on see siin Riigikogu või ei ole? Tahaks ma teada.

Lugupeetud rahvasaadikud, kes te valitsust toetate. See valitsus allub eelkõige teile, kuigi vastutab meie kõigi ees.

Teise inimese, isegi kui ta on parlamendi liige, pähe ju ei näe. Küsisin igaks juhuks, kas nad peavad tänast töötuskindlustuse ja ravikindlustuse juhtimismudelit, kus koos valitsusega on vastutus pandud ka kodanikuühiskonnale, õigeks. Öeldi, et see on õige mudel ja masin töötas mulluse aastani hästi. Miks siis keegi seda masinat ei paranda? Ja ei kavatsegi seda? Viimast näitab asjaolu, et aprillis saabuvad nõukogu kohustused lähevad ka selle eelnõuga juba valitsusele. Kui nüüd Haigekassa nõukogu peaks midagi suuremat otsustama, siis tullakse ilmselt tagaukse kaudu muutma seda seadust ja otsustusõigus ikka valitsusele, kellele siis veel??

Ja sõnagi pole kuulda ka mitte, kes–kus–millal suhted tööandjate ja ametiühingutega ära silub ja normaalse juhtimise taastab. Kas Teil peaminister ka ehk valitsuses on??

Seetõttu tegin komisjonile ettepaneku esitada hoopis Riigikogu otsuse eelnõu, mis kohustab valitsust taastama sotsiaalkindluse juhtimine kehtivatele seadustele vastavalt. Riigikogu tahtel valitsusele kohustuse panemine on normaalne osa parlamentaarsest tööst. Nii on käitutud varem ja tehakse ka tulevikus. Küsiti, mis siis saab, kui valitsus selle ülesandega hakkama ei saa? Mis siis ikka saab valitsusega, kes parlamendi otsuseid ei täida? Astub ise tagasi või võetakse maha. Mis siin imelikku on?

Tänaste teadmiste juures jätkub see ooper 2015 aasta märtsini ja parlamendi enamus peab seda õigeks! Absurd!

Õiguskomisjoni eelnõust ehk Valitsuse „palavad tervitused“ palgasaajatele

2012-01-20T06:01:00.000-08:00

Kõigepealt lühidalt sellest, mis meie avalikkust ja valijaid kahjuks eriti ei huvita. Nimelt on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse arutada tööelu puudutavad seaduseelnõud eelnevalt läbi tööturu osapooltega. See oleks ka lihtsalt viisakas. Teiseks näeb isegi esitatavate eelnõude normtehnika ette nõude, et eelnõu koostaja peaks saama nimetatud eelnõu seletuskirjas. Antud õiguskomisjoni algatatud eelnõu puhul ei juletud lihtsalt autorit kirja panna, sest siis selguks järjekordselt, et valitsus on meil ülbe ja sülitab nii palgasaajate kui rahvusvaheliste kohustuste peale.

Nüüd siis sellest, mis võiks huvitada, sest võib viia hulga eurosid teie rahakotist, lühendada puhkust või siis korda saata muid sigadusi.

Kehtiv kollektiivlepingute seadus ütleb üheselt kahte asja:

lepingu kehtimise ajal ei tohi töötajad streikida ja tööandjad korraldada töösulge;

lepingu tähtaja lõppedes see piirang enam ei kehti, kuid varem kokkulepitud palka tuleb maksta endiselt ning täita ka muid lepingu tingimusi.

Sellise regulatsiooni mõte seisneb selles, et osapooled oleksid huvitatud uue kollektiivlepingu sõlmimisest ehk siis töörahu taastamisest. Kui töötajad soovivad oma palgatingimusi parandada, peavad nad asuma läbirääkimistele ja koos kohustusliku lepitusprotseduuri läbimisega on neil õigus ka streikida. Kui tööandja aga peab varasemaid tingimusi enda jaoks koormavaks, siis on ka tal õigus asuda läbirääkimistele. Seejuures on tal õigus uue töörahu kehtestamise nimel korraldada ka töösulge. Seni, kuni uus lepe aga sõlmimata, täidetakse vana leppe tingimusi nii palga kui muus osas. Tööandja ja töötajate võimalused on ühesugused.

Õiguskomisjoni sildi alt väljunud eelnõu muudab asja niivõrd, et tööandjal tekiks õigus lepingu tähtaja möödumisel see ühepoolselt üles ütelda. Ehk siis õigus kõigi töötajate palka ühe ropsuga vähendada, puhkust lühendada ja nii edasi ja nii edasi.

Ühepoolse vähendamise võimalus tekib seetõttu, et Sinu poolt aastaid tagasi allakirjutatud personaalses töölepingus on sellel ajal mõistlikuks peetud palganumber. Selle edasine tõstmine käib ettevõtte ja tema töötajate seisukohalt mõistlikul moel aga kollektiivsete kokkulepete kaudu. Sellest aga saab tööandja võimaluse nüüd lahti ütelda ja seda eriliste pingutusteta. Kas ei peaks mitte tasakaalu huvides andma ka ametiühingutele õiguse töötajate palka ühepoolselt tõsta, või mis?

Mõnevõrra teistsugune on olukord siis, kui kollektiivselt kokkulepitud kõrgemad palganumbrid saavad vormistatud ka töötajate personaalsetes lepingutes. Õiguskomisjoni nime alt väljapakutud mõte loob siis olukorra, kus varem tööl olnutele tuleb maksta kõrgemat palka ja uutele tulijatele saab maksta vähem. Ehk siis selge majanduslik huvi vanad lahti lasta ja uutega asendada. Kellele on sellised pingeid vaja, ma küsin?

Nood meie parempoolsed kolleegid võiksid aga endalt küsida, millised on siin riigi huvid? Kas riigi huvides on võimalikult suur streikide arv, mis selle muudatusega paratamatult kaasas käib? Tänane kord, kus varem kokku lepitud palka tuleb ka lepingu tähtaja lõppedes edasi maksta, on nende võimalikku arvu kindlasti vähendanud.

Või on lootus jätkuvalt sellele, et Eesti palgasaaja ei suudagi aru saada, et talle on põhiseadusega antud õigus oma palga üle kaasa rääkida? Moodustada ametiühinguid, streikida kui vaja? Lihtsam on Soome ametiühingute kaitse alla kolida?

Kindlasti peaksid aga Reformierakond ja IRL kasutuselt võtma maha mõiste „paindlik tööturg“. Ilma kollektiivlepinguteta on see võimatu ja nüüd tehakse kõik selleks, et neid ei sõlmitaks. Öelgugi ausalt välja, et nemad toetavad tööandjate omavoli seadustamist ja igasugused lepingulised suhted võivad küll seadustes kirjas olla, aga vaid sellisel kujul, et neid jumala pärast keegi ei kasuta ega huvi ka ei tekiks.

Kui palgasaajate huvid jätavad nii Ansipi kui IRLi külmaks, siis sellest võiks nad küll aru saada, et selline muudatus on kahjulik ka Eesti majandusele, sest jääme jätkuvalt madalate palkadega allhankemaaks.

Olukorrast riigis

2012-01-13T03:09:00.000-08:00

Head inimesed ! Napisõnalisus, mis valitseb meie meediaruumis seoses juhtimiskriisiga sotsiaalkindlustuste korraldamises, on ületanud minu valuläve. Tänud üksikutele ajakirjanikele, kes teemat puudutanud. Olen mõelnud, kui antud olukord oleks mingil põhjusel tekkinud meie põhjanaabrite juures, siis YLE 1 ja YLE 2 annaksid päevast päeva erakorralisi uudisprogramme valitsuse ja tööandjate ning ametiühingute läbirääkimistest olukorra lahendamiseks. Meil keegi läbirääkimisi ei pea. Poliitmonoloogilt üleminek sotsiaaldialoogile näib valitsusele ülejõukäivana. Kindlasti on lõbus arutleda, kas suitsu müüa ainult apteegis või mitte. Ma ei imestaks, kui sellele järgneks midagi veelgi künnistületavamat. Näiteks, et poliitikute pilte saab vaadata ainult tsirkuses ja seda retsepti esitamisel. Kõrvuti lusti ja lõbuga on ka kurvemaid ja tõsisemaid asju.

Eesti ravikindlustus ja töötuskindlustus on loodud sellisel kujul, et probleemidest enim puudutatud huvigrupid osaleksid ise nende juhtimises. Sellise ülesehituse eesmärk on lihtne – saavutada kindlustatute huvides parim võimalik tulemus. Valitsuse ülbus on loonud olukorra, kus tööandjad on oma esindajad kindlustusi juhtivatest nõukogudest tagasi kutsunud ja töötajad oma esindajate volitused peatanud.

Haigekassa nõukogu alaesindatus tähendab seda, et mitte ühtegi suuremat sisulist otsust Eesti tervishoiu juhtimisel vastu võtta ei saaks. Ravikindlustuse eelarve suudeti vastu võtta eelmise aasta viimastel päevadel ja seda ka tänu tööandjate ja ametiühingute mõistvale suhtumisele. Ja tõesti – teha ühiskonnale selgeks, et meil on võimul ülbikutest eneseimetlejad ravimata haiguste ja piinade abil, oleks äärmiselt valus. Ega siis haiged ja arstid –õed pole milleski süüdi !

Töötuskindlustuse nõukogu kuuest liikmest saaks täna kokku tulla ainult kolm. Ainus asi, mida nad saaksid nentida, on tõsiasi, et nad ei saa mitte midagi otsustada. Seda selle nädala neljapäeva hommikul siis oldigi sunnitud tunnistama. Seejuures on selle kindlustusliigi 2012 eelarve veel vastu võtmata. Ja kui lähinädalatel midagi positiivses suunas ei juhtu, peaksid nad 1.veebruarist oma uksed lihtsalt kinni panema. Sest selle kindlustusliigi eelarvet pole olemas, ehk siis alust rahade kasutamiseks ei ole.

Usun, et Töötukassa juhatus uksi sulgeda ei soovi, sest teab, et Eestis on tuhandeid inimesi, kes vajavad tööd. Valitsus seda ilmselt ei tea. Selle asemel, et mingeid jokk-skeeme välja nuputada peaks peaministri ülesannetes olev inimene tööandjad ja töötajate esindajad enda juurde kutsuma ja asju arutama. Või siis tagasi astuma.

Valikuvabadus – kelle jaoks??

2011-09-30T06:30:00.000-07:00

Täiesti müstiline on usk, et keedetud supis kulpi liigutades saab teha seda rammusamaks.

Täna on kord selline, et ravikindlustatute ravimiseks sõlmib Haigekassa meie nimel haigemajadega lepingud. Kindlustatu saab arstiabi, haigla kirjutab selle alusel välja arve ja haigekassa maksab selle kinni.

Valikuvabadusena on siis väljapakutud süsteem, kus teenuse osutaja ja Haigekassa vaheline leping pole vajalik. Kindlustatu valib ise haigemaja, saab abi ja arve läheb haigekassale. Sellega pidavat valikuvabadus suurenema. Aga kas see ikka on nii?

Asja olemus on ju teadmises, et raviteenuste osas on riik asjade korraldajana täna võlgu patsientide ees. Väljendub see võlg ravijärjekordades, mida mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, taluda tuleb.

Kui nüüd ülalpakutud moel asi ümber korraldada ja seda nii, et inimeste tervise huvides maksumaksjalt laekuva raha hulk jääb samaks, tekib võlg teenuste osutajate ees. Seejuures saab see võlg olema mitte ainult pidev vaid ka pidevalt ajas kasvav. Selline lahendus teatavasti ei sobi mitte kuidagi riigi rahanduse seisukohast ja tekib ajalooline küsimus – mida teha? Ja teada on ka vastus – laua peale pannakse loetelu raviteenustest, mille eest haigekassa täna tasub ja teise kätte võetakse pliiats. Seejuures punane.

Ehk siis tekib süsteemne surve aasta aastalt vähendada nende raviteenuste arvu, mille eest kindlustus tasub.

Tulemus – valikuvabadus valida teenuse osutajat vähendab võimalust saada tasuta arstiabi. Teenuse kättesaadavus väheneb ja seda eriti nende jaoks, kellel raha vähem.

Sisuline muudatus saabub siis, kui me lõppude lõpuks aru saame, et inimeste tervise huvides kasutatava raha hulk toodetud rikkusest suureneb paratamatult. Seetõttu veelkord ettepanek – rahastada perearstiteenust nii nagu täna me rahastame kiirabi ja vältimatut abi – riigieelarvest. Ja ravikindlustusest seetõttu vabanev raha läheks järjekordade vähendamiseks ja arstide-õdede palkadeks.

Nii ja naa valitsus

2011-09-14T05:11:00.000-07:00

Tänases Riigikogu infotunnis olid peaministri esimesed sõnad – nii ja naa. Kümme minutit hiljem nimetas kaitseminister seda juba klassikaks.
Pidupäevakõnedes meeldib mitmetele rõhutada kodanikuühiskonna tähtsust, tegelikus elus on aga valitsuste suhtumine „nii ja naa“. Tüüpiline näide on Töötukassa reservide riigistamisega toimuv. Töötuskindlustus Eestis loodi kümme aastat tagasi tööandjate ühingute, ametiühingute ja valitsuse koostöös.
Kõik kolm said aru, et töötuks olek vajab paremaid tagatisi ja aktiivsemat tegutsemist uuesti tööle saamiseks. Siis sõlmitud kolmepoolse kokkuleppe alusel loodi kindlustus, kuhu olid oma raha nõus panustama nii tööandjad kui töötajad. Loomulikult lepiti kokku ka kõik muud tingimused, mille alusel see kindlustus peab töötama. Raha panustajatele /tööandjatele ja töötajatele/ oli ja on oluline selle kindlustuse iseseisvus. Täna pean ma kuulma „nii ja naa“ valitsuse ministri suust imestust, et kuidas nad saavad seda nimetada „oma rahaks“ !! Kurat võtaks, kelle raha see siis veel on ?? See ongi nende raha, mille nad tööpuuduse leevendamiseks kõrvale on pannud. Neid protsente, mida me kassasse maksame, ei nimetata isegi maksuks. Tegemist on kindlustusmaksega, mis näiteks ei kajastu riigieelarve tuludes sendigi eest. Head inimesed, kes te sellel teemal arutate, saage palun aru, et tegemist on sihtotstarbelise kindlustusega. Ja valitsuse soov on kasutada loodud reserve hoopis muuks. Kõigile neile, kes valitsuse kavasse soodsalt suhtuvad, soovitan ka isiklikud säästud riigikassaga ühendada. Valitsusel saab veelgi lihtsam olema oma võlakohustusi täita.
Püüdsin täna peaministrilt teada saada, kas valitsus kavatseb kümne aasta tagust kokkulepet tööandjate ja ametiühingutega muuta ja selleks läbirääkimisi alustada. Või sõidetakse koostööpartneritest lihtsalt üle. Vastuseks sain – nii ja naa. Kodanikuühiskond ei vaja patsutamist, vaid usaldamist.
Vot.

Saab ka mõistlikumalt

2011-05-23T09:39:00.000-07:00

Valitsus on kärpimas meie maksustatavast tulust lubatud vähendust, mis koosneb kulutustest eluasemelaenu intressidele, koolitusele ja annetustele. Möödunud aasta tuludest võis maksumaksja selle möönduse abil maha arvata 3196 eurot. Järgmise aasta 1. jaanuarist oleks lubatud vaid 1920.

Siiani on avalikkuses korrutatud üht põhjendust – nimetatud maksusoodustus olevat turgutanud meil kinnisvarabuumi ja tulevase võimaliku ärahoidmiseks tuleks teist mahakraapida.

Nojah, kas nüüd selle soodustuse pärast just laenuandja juurde pöörduti, on iseküsimus. Küllap oli põhjus pigem selles, et polnud paslikku paika, kus elada. Küll aga võeti ju laenu teadmises, et õigus selliseks mahaarvamiseks maksumaksjal on ja seda just suurusjärgus 3196 ja mitte 1920. Mis aga jutust kõrvale jääb, on asjaolu, et võimaliku saabuva kinnisvarabuumi ärahoidmise sildi all vähenevad ka inimeste võimalused end koolitada ja kui soovi on, ka annetada. Sest mahaarvamiste lubatud lagi on eluasemelaenude intressidele, koolitusele ja annetustele ühine. Kes siis laenas ja kes koolitas ja mõned üksikud isegi annetasid. Veelgi vähesemad tegid kõike kolme korraga ja ikka sama mahaarvamiste lae juures.

Minu meelest saab asja ajada ka nii, et me ei riivaks juba laenu võtnute õigustatud ootusi ja ei piiraks inimeste võimalusi koolitada ja annetada. Seejuures saab ka tulevast kinnisvaramulli ohjeldada. Selleks pole vaja midagi muud, kui:

- jätta hetkel lubatud 3196 eurot kärpimata
- juba võetud eluasemelaenude intressidele jääks kehtima tänane piirang ja me ei rikuks mitte kellegi õigustatud ootusi
- peale seaduse jõustumist, ehk siis peale 1.jaanuari 2012, võetud eluasemelaenude intresse saaks aga maksimaalse lubatu 3196 euro sees maha arvata 1920 euro ulatuses.

E-riigis on see lihtne.

Augustikuule mõeldes

2011-05-11T23:38:00.000-07:00

Viis aastat tagasi oli mai alguspäevadel kirgi presidendivalimiste asjus maa ja ilm. Nüüd kulgeb see kõik kuidagi vaikselt.
Heakene küll, hetkel on selge, et Ilvese poolt on valmis hääletama 52 saadikut Riigikogus ja IRL on teatanud, et langetab otsuse oma volikogus maikuu lõpus. Lõputult venitada pole võimalik, sest see looks mulje erakonnast, kui otsustusvõimetust suurusest. Asjaolu, et seejuures soovitakse presidendikandidaadiga ka kokku saada, on igati arusaadav. Tegemist on ju juurte poolest teisest parteist pärit kandidaadiga.
Nii isamaaliitlased kui respublikaanid toetasid Ilvese valimist presidendiks viis aastat tagasi. Miks nüüd, kus need kaks erakonda ühinenud on, valivad nad teise tee, vajaks kindlasti tõsist seletamist. Tundes poliitikute hingeelu, arvan, et sellega saadaks ka hakkama. Pole ju Ilves lubanud põhiseadusest ülesõitval populismil praalida. See viimane jääks muidugi seletamisel mainimata.
Aga.
Kui nüüd IRL otsustaks oma kandidaat esitada, ja selleks pole puudu ei ambitsioonidest ega pealehakkamisest, tähendaks see samal ajal selget lähenemist Keskerakonnale. Pressiteade sellest, et Keskerakond toetab IRL-i presidendikandidaati, oleks valmis veel varem, kui vastav otsustuskogu koguneb.
Poliitika, valikute mõttes, on kaunis julm.

Tarbetu tormamine

2011-05-05T04:14:00.000-07:00

Minu suureks üllatuseks esitasid reformierakondlased ja IRL Riigikogu menetlusse vedelkütuse seaduse muutmise eelnõu. Seejuures muudetakse seaduse neid paragrahve, mida rahanduskomisjon täielises üksmeeles eelmises koosseisus alles muutis. Eesmärgiks maksupettuste ohjeldamine, mille tõttu miljonid eurod riigi tuludesse ei laeku. Kütusekäitlejate registrisse jõudmine oli lihtne ja sealt maksuvõlglasena kadumine veelgi lihtsam.

Veelgi suurem oli minu üllatus, kui komisjoni arutelul alles vastu võetud seaduse kiiret parandamist põhjendati. Sest vabandage mind, härrad võimuliitlased, ei saa ma kuidagi aru, miks seadust muuta vaja on.

Seaduse koostamisel eelmises kogus tekkis põhjendatud arutelu, et muudatuse tulemusena sisse seatav tagatisnõue võib olla ülejõukäiv kütust ainult tarbimisse müüvatele ettevõtetele. Seetõttu sätestati neile ka erinev kord. Nende poolt makstava tagatise suurus on 100 000 eurot ja maksuametil on õigus kaalutlusõiguse alusel selle tagatise suurust vähendada. Kaalutlusõigus on Eesti maksuseadustes juba pikka aega kehtinud ja erinev lähenemine seadusekuulekatele maksumaksjatele ja veel tundmatutele tegijatele arusaadav. Rahanduskomisjonil polnud mingit soovi ülemääraste nõuetega väikeseid bensiinijaamu sulgeda ja korralikke maksumaksjaid kiusata.

Aktsiisilaost kütusemüüjatele seati aga kõrgem tagatisnõue, 1 miljon eurot. Seejuures pidasime mõistlikuks siinkohal tagatise suuruse vähendamise põhimõtet rakendada alles 1.jaanuarist 2013. Selleks, et korrastada turgu ja et maksupetturitelt võtta isu asjaga tegeleda.

Nüüd siis väidavad eelnõu autorid, et tegemist võivat olla lausa põhiseaduse vastase tegevusega. Võrdse kohtlemise põhimõtteid rikutud ei ole, sest ainult tarbimisse müüvaid ettevõtteid kohtleb seadus ühtemoodi ja teeb seda ka nende ettevõtetega, kelle tegevuseks on kütusemüük aktsiisilaost. Seda tõsiasja tunnistavad ka eelnõu autorid.

Väidetavalt olevat tegu hoopis ebaproportsionaalselt suure nõudega maksumaksjale ning lahendus peituvat selles, et miljonilisele tagatisnõudele tuleks kaalutlusõigus anda kohe. Kui siin üldse saab olla midagi ebaproportsionaalselt suur, siis võib ju vaielda, kas 1miljon eurot tagatisena sisse maksta on liiga palju või mitte. Seda numbrit aga keegi ei vaidlusta. Vaidluse all on hoopis kaalutlusõiguse hilisem jõustamine. Ja vot siinkohal, vabandage mind, ei saa olla ühe maksukohustuse ülemäärasusega mingit seost. Kuupäev ühes seaduses saab olla näiteks vale, kui maksumaksjale tagantjärgi mingeid kohustusi kaela väänatakse. Ei saa aga kuidagi üks kuupäev olla ebaproportsionaalne. See on absurd.

Kas võimalikud maksupetturid võimalikust muudatusest võidaksid? Kindlasti. Nii saaks kütusekäitlejate registrist võtta riiuliettevõtte, kellel ei saanud olla ka maksupahandusi ja maksuametil oleks võimatu põhjendada, mis kaalutlustel selle ettevõtte taotlust tagatisnõude vähendamiseks ei rahuldata. Kui seal riiulis taolist ettevõtet pole, saab võimalik maksupettus teoks ühe väikese ja seni korraliku bensiinijaama abil, kes siiani müüs kütust ainult tarbimisse ja sai täiesti põhjendatult ka tagatise vähenduse. Võimatu oleks maksuametil seletada, et ettevõtte tegevuse laienemine ka aktsiisilaost müügile talle maksumaksjana kuidagi varju heidab. Maksupetturid peaksid oma ebaseaduslikust kasumimarginaalist lahutama vaid ühe väikese ettevõtte ostuks tehtava kulu, kui sedagi.

Mõistlik oleks üksmeelselt valminud ja vastu võetud seadus rahule jätta ja mitte lasta end lollitada kuupäeva ebaproportsionaalsusega. Seaduse mõju on juba täna olemas. Kui varasemalt oli kütusekäitlejaid ettevõtteid suurusjärgus 360 kuni 370, siis täna on neid maksuametil teada vaid 161 ja neist aktsiisilaost müügiga tegelevaid vaid kümme.

Vanast vaidlusest Jürgen Ligiga

2011-04-07T00:59:00.000-07:00

Sotsiaaldemokraadid tegid täna kaheksandat korda Riigikogule ettepaneku võtta vastu seadus, mis vabastaks tööandja kulutused oma töötajate tasemekoolitusele erisoodustusmaksust. Kuna samasisuline punkt paistab silma ka võimuliitlaste koalitsioonileppest, siis võib ju esmapilgul arvata, et suuri vaidlusi ei peaks tulema, kui just poliitika „tegemise“ lustist meie eelnõud maha ei hääletata.

Võimulepe kasutab mõistet „tööga seotud tasemekoolitus“ ning siinkohal on paslik meenutada nüüd üle kümne aasta kestnud vaidlust Jürgen Ligiga. Tõesti, me oleme sellel teemal vahetanud mõtteid pea kümne aasta vältel kaunis kopsaka arvu tunde ja jääb loota, et selle Riigikogu koosseisu ajal ühel või teisel moel see vaidlus ka otsa saab ja seadus muutub.

Milles siin vaidlus, küsite. Minu arvates, ei ole mõistlik kirjutada seadusesse piiranguid, mis võivad praktikas tekitada vaidlusi maksumaksja ja maksuametniku vahel ning see vaidlus võib kerkida mõiste üle „tööga seotud“. Ehk siis, kas konkreetse kulutuse tegemine tööandja poolt on ikka tööga seotud või mitte?

Ilmselt ei teki vaidlust, kui näiteks advokaadibüroo on valmis tasuma õigusalase koolituse eest. Aga kui seda sama on otsustanud teha tööandja autobaasis või kaubandusketis ? Ning seejuures töötaja, kelle tasemekoolituse kulud kaetakse, töötab näiteks autojuhi või müüjana? Neil ametikohtadel töötamine õigusalast haridust ju ei eelda, miks te siis maksate, võib maksuametnik pärida. Seletada nüüd, et ettevõttel on vaja õiguslaste teadmistega töötajat ja tööandja tõesti usub et Jürist või Marist võib saada hea jurist, tähendaks seda, et samale seisukohale Jüri või Mari asjus peaks jõudma ka maksukoguja. Mil moel ta sellise järelduseni saaks jõuda ? Pole usutav.

Ma ei suuda kuidagi uskuda, et tööandjad oleksid valmis kinni maksma tasemekoolituse kulutusi nendel aladel, mis neile mittevajalikud või siis neile töötajatele, kellest nad ei usu diplomisaajate hulka jõudmist. Selline tööandja saaks omaniku poolt pikema jututa mõne teisega välja vahetatud. Nii et pole mingit tarvidust kirjutada seadustesse paragrahve, mis tekitavad probleeme. Kirjutagem parem neid, mis probleeme lahendavad. Ja üheks nendest on kindel teadmine, et Eesti majandus vajab arenguks suuremal hulgal parema koolituse saanud töötajaid.

Pideva piinamise asjus

2011-02-28T06:56:00.000-08:00

Asjaolu, et Tallinna linna maksumaksjate raha kasutatakse Keskerakonna valimiskampaanias, häirib tänaseks ainult hea valimistava valvureid. Valijad ja ajakirjandus on sellest teemast tüdinud, et mitte öelda harjunud. Ja kuna viimasele kahele asi korda ei lähe, peavad ka konkurendid õigemaks oma aega ja närvi järjekordse kohukese peale mitte raisata. Valimiskampaania ajal vähemasti mitte.

Kuidagi varakult on aga alanud Keskerakonna kannatuste saaga, mis sisult on sama tüütav ja harjumuspärane ning kordub kõigil valimistel.

Esimesena on seekord „süüdi“ sõltumatu uuringufirma ja eriti uudisteagentuur, kes küsitluse tellis. Kallutatud küsijad küsitlesid kallutatud vastajaid ja selle tulemuse avaldas kallutatud toimetus kallutatud ajakirjanduses.

Ennustan, et järgmisena põhjustab piinu kallutatud NO teater, mille kallutatud näitlejad kallutatud näitejuhi käe all etendasid Ühtse Eesti suurkogu ja kallutatud Rahvusringhääling näitas seda etendust. Kui juba BNS-iga uks avati, siis ei saa ju järg jääda tulemata.

Ning kindlasti saab oma osa ka kallutatud vabariigi valimiskomisjon, sest nii pole juba aastaid olnud, et nad poleks kallutanud.

Ja seda kõike Keskerakonna arvates.

Asjaosalised ise on kindlasti arusaamatuses – milles ja miks neid süüdistatakse. Avaldada oma arvamust on osa demokraatiast. Arvutada protsente on osa aritmeetikast. Ja ega neil polegi mingit süüd, küll aga kasutatakse neid ära kuvandi loomisel.

Valijal, kes tunneb, et tema suhtes on oldud Eesti Vabariigis ülekohtune, on nii lihtsam end Keskerakonnaga samastada ja tema poolt hääletada. Kui puudub usk, et kõikide solvatute kaitsja ka tegelikult midagi ära teha saab, siis koos kannatamist võib ju ikka lubada. „Kallutatud“ jõudude poolt näiliselt põhjustatud piinad muudavad Keskerakonna valija jaoks elu ilusamaks.

VANADUSPENSION EI KAO KUSKILE

2011-02-02T02:16:00.000-08:00

No nüüd on jälle märul lahti ja pensionäridel uni läinud. Ka tulevastel.
Ei kao see vanaduspension kuskile. Muutub aga teadmine, mida me riikliku vanaduspensioni all mõistame.

Elus on palju riske, mille vastu on ennast mõistlik kindlustada. Haigestumisest auto mõlkideni. Ja üheks selliseks on ka olukord, kus inimene oma vanuse tõttu ei suuda enam teenida. See teadmine viis Bismarcki pensionikindlustuse loomiseni ja seda juba aastaid tagasi. Riiklikult korraldatud pensionil on kaks eelist. Esimeseks asjaolu, et igaüks ise ei pruugi vabatahtlikult elus ette tulevaid riske küllaldasel määral hinnata. Teiseks seetõttu, et koos tehes on riskide maandamine odavam.

Meie pensionikindlustuses on kolm sammast. Põlvkondade solidaarsusel põhinev esimene, inimese enda ja riigi panuse investeerimisel põhinev teine ja puhtalt vabatahtlikust otsusest sõltuv kolmas sammas. Riikliku pensionikindlustuse all tulebki nüüd mõista pensioni, mida saadakse esimese ja teise pensionisamba koosmõjus. Eelmise aasta lõpus oli Eestis 8237 kogumispensionäri, mis pensionäride üldarvust on väga väike osa.

Aja jooksul kogumispensioni osakaal pensionikindlustuses suureneb ja esimese samba osakaal väheneb. Tähtis on, et esimene ja teine sammas koosmõjus tagavad Eestis sama pensionide taseme, mis tänagi. Ja seda vaatamata sellele, et demograafiline olukord muutub. Kes soovib tulevikus veelgi rohkem, peab tõesti ka vabatahtlikult panustama.
Ka kogumispensionil on omad miinused. Aga tõele au andes ei ole keegi ega kuskil leidnud ka alternatiivi, kuidas vananevas ühiskonnas veelgi tõhusamalt riske maandada.

Sul on väärtus ja väärikus, ära müü ennast odavalt!

2011-01-19T09:15:00.000-08:00

Kogumispensionist Ungaris

2010-12-09T06:48:00.000-08:00

Ungari parempoolne konservatiivne valitsus on otsustanud ungarlaste kogumispensioni ehk siis teise samba natsionaliseerida.

Tegemist on õpikunäitega sellest, kuidas ei tohi ühte pikaajalist reformi teha. Või siis sellest, kuidas erakondade lühiajalised huvid (ehk siis võim) tambivad maha pikema aja jooksul ühiskonnale tulu toovad tegemised. Politoloogid ja valimisseaduste eriteadlased saavad teha ka järeldusi eri valimissüsteemide eelistest ja miinustest. Ehk mis juhtub siis, kui võim pea iga parlamendivalimisega ühest äärest teise kupatab.

Mis siis Ungaris juhtunud on? Alustati kogumispensioni loomist varem, kui Eestis. Töötava põlvkonna sissemaksed teise sambasse arvutati maha nende sotsiaalmaksust. Eesti kombel vabatahtlikku isiklikku panust ei seadustatud. Kuna riiklike pensionide väljamaksmisel tekkis seetõttu puudujääk, siis pandi kogumispensionifondidele kohustus osta Ungari riigi võlakirju. Siinkohal toonitan, et tegu polnud mitte võimaluse, vaid just kohustusega. Tekkis „surnud ring“ ning sellel ajal opositsioonis olnud poliitikud trampisid jalgu ja teatasid, et sellisel moel kogumispensionärid ei võida mitte midagi. Ja nendega oleks olnud raske ja mõttetu vaielda.

Järgmistel valimistel läks võim opositsiooni kätte, Seejuures lubati kogumispensioni rumalused ümber teha. Tulemuseks veelgi suurem segadus, valimiskaotus ja järjekordne pööre kogumispensionides. Nüüd siis toimub kogumispensionide riigistamine ja seda parempoolseks end nimetava valitsuse ettevõtmisel. Ungarlased ei kaota mitte ainult raha, vaid ka aega. Edasi lükatud probleem ei ole lahendatud probleem.

Nii et tänagem meie põhiseaduse autoreid selle eest, et kaheparteisüsteemini on Eestis keeruline jõuda. Ja valijaid, et nad pole seda lubanud erakondadel teha. Ka hüüded suunata meie pensionifondide raha ainult Eestisse, on olnud vähesed. Õigupoolest peale Janno Reiljani ja Juhan Partsi keegi ei meenugi.

Aga õppida ungarlaste vigadest võiksime meiegi. Sest riikliku pensionikindlustuse defitsiit on tõsiasi, millega tuleb arvestada veel 25 aasta jooksul ning siin vajame kindlamat lahendust, kui iga aastane eelarvedebatt. Hea, et sissemaksed teise sambasse järgmisest aastast vähemalt osaliselt taastuvad ja et meie konservatiivide katsed käru ümber keerata läksid paar aastat tagasi luhta.

Kuidas seletada toimuvat elavale ministrile?

2010-11-19T00:28:00.000-08:00

Toimub etendus
Käsikiri : Vahendite Nappus
Lavastaja : Eksinud Külalislavastaja
Etendusasutus : Kultuuriministeerium
Peaosas: Minister

Eelmäng : Midagi peab tegema, sest kõike ei saa endale lubada.

I vaatus: Liitmine ja lahutamine. Juhiste, soovituste ja lubaduste jagamine. Kirjalikus ja suulises vormis.

II vaatus : Esimeses vaatuse tehtud liitmiste lahutamine ja lahutamiste liitmine. Juhiste, soovituste ja lubaduste tühistamine ja eitamine. Ikka kirjalikus ja suulises vormis. Rahvasaadikute arupärimiste korral vassimine ja puru silma ajamine. Avalikkuse kaasamine.

Finaal: Hukkamine

Etendus toimub maksumaksja raha eest. Kannatavad teatrid, muuseumid, spordialaliidud, orkestrid ja kõik teised I vaatust liiga tõsimeelselt võtnud.

PS. telegrammstiil on siinkohal sobilik seetõttu, et seletus ei oleks liig keeruline.

Poolele teele jäänud auditist sünnivad väärad ettepanekud

2010-11-04T07:41:00.000-07:00

Puuetega inimeste kooslus on poole päevaga ärevusse aetud ja raadiot kuulav töövõimetuspensionär mõtleb tõsiselt, mis temast saab. Põhjuseks Riigikontrolli audit puuetega inimeste toetuste ja töövõimetuspensionide asjus.

Lugesin minagi seda uurimust suure huviga. Mõnes küsimuses on selguse loomisel jäädud poolele teele. Mõnes küsimuses teeks ma samade faktide alusel hoopis teistsuguseid järeldusi. On ka äärmiselt sisulisi tähelepanekuid, mis kahjuks uudistesse näiteks siiani jõudnud pole.

Lihtsast näitest alustades – riigi käsutuses olevatele numbritele tuginedes leitakse, et tööealised puuetega inimesed saavad küll toetust ravimite ostuks, aga retseptiravimeid ostab neist ainult teatud protsent. Kõigepealt selline märkus, et puuetega inimesed ei vaja ainult retsepti alusel müügis olevaid, vaid ka muid ravimeid.

Palju tähtsam aga oleks olnud uurida, kui paljude tööealistele puuetega inimeste jaoks on riigi abi tänasel kujul liiga väike selleks, et neile vajalikke ravimeid osta.

Keerulisemalt jätkates - iga sotsiaalkaitse skeem muutub aja jooksul mittetõhusaks, kui kulutused selle ülalpidamiseks ei käi ajaga kaasas. Nii on juhtunud ka puuetega inimeste sotsiaaltoetustega. Kuna me Eestis nende inimeste tööellu toomiseks abivahendite ja teenuste näol vajalikul määral ei kuluta, ei saa ka süsteem olla tõhus ja ei täida oma eesmärki mitte seetõttu, et puuetega inimesed „ei taha“, vaid seetõttu et „ei saa“.

Rehabilitatsiooniteenuste nigelale tasemele viitab ju audit selge sõnaga. Seejuures on täiesti loogikavastane ettepanek rakendada seda sama auditis laitmist leidnud skeemi ka lastele ja eakatele.

Töövõimetuspensionide määramisel lähtutakse täna sellest, mis tööd inimene varem tegi ja mida ta enam tervise tõttu teha ei saa. Kui sa olid bussijuht ja kaotasid käe, või koorilaulja ja kaotasid hääle, määratakse töövõimetuspension. Kindlasti on töid, mida saab teha ka ühe käega ja ameteid, mida saab pidada sõnagi välja ütlemata, laulmisest rääkimata. Need aga ei ole inimese varasema tööelu asjus määravad.

Audit märgib täiesti täpselt, et me teeme ja kulutame liiga vähe selleks, et neid inimesi tööellu uuesti tagasi tuua. Ja seni, kuni sellist kulutust me ei tee, oleks ka ebainimlik määrata töövõimetuspensionit selle alusel, millist tööd halvenenud tervise juures inimene võiks teha. Töövõime osaliselt kaotanud inimestele tulu teenimisele lae kehtestamine ei tooks aga peale ümbrikupalkade kaasa muud mitte midagi.

Minu jaoks on auditis kõige tõsisemad hoopis kaks muud tõdemust, kus ma Riigikontrolli arvamusega täiel määral ühinen. Need on tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse puudumine Eestis ja puuetega inimeste hoolduse korraldamise üleandmine kohalikele omavalitsustele aastaid tagasi.

Oht, et viimatimainitud samm loob puuetega inimeste jaoks erinevad võimalused hoolduseks, on osutunud kahjuks tõeks. Ja kui mõnes vallas on abi vajavad inimesed abita, mida seadus neile ette näeb, siis süsteemi ei ole.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse asjus ei veena minda ka Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vastused Riigikontrollile. Selle aastaid kestnud keerutamise asemel võiks öelda otse, et see kindlustus jääb loomata, kuna selle eest ei taheta maksta. Ilma rahata aga mitte ühtegi kindlustust teha pole võimalik.

Ehk hakkas jää lõpuks liikuma?

2010-10-19T08:12:00.000-07:00

Oli vast meeldiv lugemine Eesti Päevalehes. Rahandusministeerium on tegemas ettepanekut, mille alusel saaks tööandja erisoodustusmaksust vabaks, kui kannab töötaja vabatahtlikule pensionikontole teatud summa raha. Kolmandas sambas, ehk siis vabatahtlikus pensionikindlustuses võiks tõesti liitujaid rohkem olla ja ehk see samm ergutab ka liituma.

Riigi poolne arusaamine, et tulevane vanaduspõlv saab paremini kindlustet, kui riik õla alla paneb ja seda soodustab, on kindlasti kiiduväärt. Ehk hakkab nüüd jää lõpuks liikuma ka muude erisoodustuste maksustamise asjus. Sest enne, kui vanaduspõlv kätte jõuab, tuleb ka tulemuslikult ja tervena tööd teha. Seega peaks kindlasti kaotama erisoodustusmaksu ka nendelt kuludelt, mida tööandja teeb töötaja tasemekoolituse ja tervise huvides.

Vajadus koolitusse ja tervisesse panustada on vaat et veel suuremgi, kui ülalmainitud muudatus. Pealegi – kui hea tervise juures tarka tööd teha, tuleb ka vanaduspension suurem!

Üleminek tasulisele haridusele algab hoopis töötutest?

2010-08-31T03:06:00.000-07:00

Valitsus lubas tööturuameti kohustuste üleandmisel töötukassale jätkuvalt rahastada töötute koolitust ja muid aktiivseid tööturumeetmeid. Kui nüüd soovitakse sellest kõrvale hiilida, ei ole tegu mitte ainult antud lubaduste rikkumisega. Tegemist on vägagi põhimõttelise küsimusega.
Sinu poolt töötuskindlustusele makstud rahast lubab kehtiv seadus rahastada töötutele makstavat toetust ja mitte midagi muud. Koolituse kulud kaetakse riigi muudest tuludest. Ja nii peabki jääma, sest vastasel korral ei vastutata riik enam Eestis hariduse korraldamise eest.
Väga suur osa inimestest on ilma tööta, kuna nende oskused ja teadmised erinevad sellest, mida tööturul hetkel vaja on. Valitsuse asi on korraldada hariduselu nii, et tööturu nõudmised ja saadav koolitus oleks võimalikult hästi seotud. Mis sunniks aga valitsust korraldama näiteks kutseharidust sellisel moel, et kooli lõpetaja ka tegelikult tööle saaks ? Koolist saadud teadmised ja oskused tööd ei annaks, selle eest tuleks endal maksta ja juurde õppida. Kui see ka täna mõnel juhul nii on, siis on see valitsuse tegemata töö.
Ei maksa ka ajada udujuttu teemal, nagu poleks vahet, kas rahastada töötute koolitust tulumaksust või töötuskindlustusmaksest. On ikka suur vahe küll. Kõigepealt ei koosne riigieelarve tulud mitte ainult tulumaksust, vaid ka muudest maksudest, tuludest varadelt, Euroopa Liidu abist. Ja ka tulumaksu kui sellise maksjate ring on palju laiem, kui töötuskindlusse sissemakset tegevate inimeste hulk.
Töötuskindlustusse töötaja poolt makstust peaks hoopis laiendama kindlustusele õigust omavate inimeste ringi ja suurendama toetuse suurust.

Tööandjate manifestist

2010-08-30T07:28:00.000-07:00

Sellel manifestil on kaks mõõdet. Inimlik ja majanduslik. Tööandjale keerukal ajal nõustus Eesti töötaja palga vähendamise ja palgata puhkusega. Härrasmees võiks selle eest lihtsalt aitäh ütelda ja ma südamest loodan, et mõnes töökohas on seda ka tegelikult tehtud.
Sotsiaalmaksu trikitamine töötaja kuluks ja soov kärpida tööinimeste õigusi ei ole nüüd mitte mingil juhul tänuavaldus. Kui väga viisakalt asju õigete nimedega nimetada.
Mitmed teadjamehed on masust heietades jõudnud väga õigele seisukohale ja rääkinud vajadusest struktuursete muudatuste järele meie majanduses. Eesti keeles tähendab see, et masu ajal kadunud töökohad peavad asenduma uute ja parematega. Parematega selles mõttes, et seal tehtav töö on targem ja osavam ning palk kõrgem.
Manifesti alusel on väga raske eeldada, et meie tööandjad nendeks struktuurseteks muudatusteks ka valmis oleksid. Kas see tähendab mugavust või ideede puudust?
Karm ja ühtlasi kurb lugemine.

Neiveltil on õigus!

2010-08-19T05:01:00.000-07:00

Nojah, eks nüüd Indrek Neivelt ehk maalis tänases „Sirbis” Euroopa rahanduse tulevikku natukene liiga erksates värvides, ja Michal leidis järjekordse võimaluse astuda kangelasliku resoluutsusega astmelise tulumaksu vastu.
Olgu selle astmelisega kuidas on, aga laias laastus räägib Neivelt jumala õiget juttu. Kui Euroopa rahanduskriisist üldse midagi õppis, siis ainult üht. Kui me eurooplastena soovime olla maailmamajanduses konkurentsivõimelised ja selle nimel tunnistanud pühaks kapitali ja tööjõu vaba liikumise, siis 25 erinevat eelarve- ja maksupoliitikat töötavad sellele soovile vastu. Euroopa Liidu liikmesriikide ühtsem eelarve- ja maksupoliitika on normaalne asjade käik sellest hetkest, kui „euro” suurusena kasutusele võeti. Kahju, et sellest arusaamine võttis niipalju aega. Kui liikmesriigid oleks sellele teadmisele suutnud tulla varem, oleks ka kriis möödumas kergemalt.
Ka ninanips reformierakonnale on igati asjakohane, sest just oravad jutlustavad aastaid „banaanideta banaanivabariik –maksuparadiisist” Euroopa Liidu sees. Tegelikult ei ole võimalik asuda korraga Euroopas ja Aafrikas ei geograafilises ega ka rahanduspoliitilises kontekstis, eriti veel siis, kui kuulud Euroopa Liitu.
Nii et kui Jürgen Ligi rahandusministrina nõustub vajadusega ühtlustada tänasest enam eelarve- ja maksupoliitikat Euroopa Liidus, siis astub ta julge mehena vastu sellele, mida reformierakond siiani jutlustanud on.
Ja õigesti teeb. Tubli, Jürgen!

EESMÄRKIDEST

2010-05-18T05:38:00.000-07:00

Maikuu saab varsti läbi ja Vabariigi Valitsusel seisab ees ülesanne kinnitada järgmiseks ja järgnevateks aastateks eelarvestrateegia. Kiire majanduslanguse ajal oli see segu numbritest ja teadmatusest eeloleva asjus. Seetõttu ei saanudki need juhised tuleviku suhtes hiilata konkreetsusega. Nüüd, kus põhi käes ja edaspidi saabki ainult paremaks minna, on ülesanne palju lihtsam. Teadmatust on vähem.

Pikemalt ettevaatavas dokumendis oleks ilmselt loogiline püstitada endale ühe eesmärgina valitsussektori eelarve tasakaalu viimist. Kohtumised nii rahandusministeeriumi strateegide kui ka Eesti Pangaga on mind viinud mõttele – kas me ei esita endale järjekordselt küsimust valesti. Sest küsimus on püsti pandud selliselt – mis aastal peaks valitsussektori eelarve uuesti tasakaalu jõudma?

Puht poliitiliselt on see loomulikult selgem eesmärk, sarnane eesmärgiga „viie aastaga viie rikkama riigi hulka.” Aga kas see kannab ka sisuliselt? Ma arvan, et sisu poolest on see sama tühi, kui ülalmainitud valimislubadus. Lubajatel on ta juba meelest läinud ja liikunud loomulikul moel kaugemasse tulevikku. Täpselt samamoodi võib minna siis, kui eelarvestrateegiasse kirjutada eesmärgina näiteks aasta 2013.

Hoopis sisulisem oleks püstitada tasakaalueesmärk sõltuvana hoopis teistest näitajatest. Näiteks SKP tasemest, selleks vajalikust majanduskasvust ning tööga hõivatute ja töötute arvust. See eesmärk vastaks rohkem tegelikele võimalustele tulude ja kulude arvestamisel. Mis aasta juhtub siis olema, pole siinkohal ju kõige olulisem.

Majanduse arengu seiskohalt oleme minu meelest esitamas endale kogu aeg mitte just päris ekslikke, kuid mitte kõige olulisemaid küsimusi. Näiteks - kuidas soodustada ettevõtlust? Minu arvates kõlab õige küsimus nii – kuidas maksta kõrgemaid palku? Seda muidugi vaid siis, kui palgad ja töö tootlikus on omavahel kooskõlas. Vastus sellele küsimusele on palju olulisem.

TÖÖTUKASSA TOODAB TASAKAALU. KELLELE?

2010-04-21T04:05:00.000-07:00

Tasakaalus eelarvest ei ole põhjust enne nelja- viit aastat unistada ja ei tee seda ka valitsus. Soov jääda puudujäägiga aga alla 3% toodetud rikkusest näib eesmärgina mõistlik. Täiesti lubamatu on aga viis, kuidas selleni jõutakse.
Lühidalt numbritest. Valitsussektori eelarve jääb tänaste teadmiste juures 2011 aastal miinusesse 2,2% SKP-st. Seejuures on keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused puudujäägis rohkem kui kolme protsendi jagu ehk siis rohkem kui Maastrichti kriteerium lubaks. Ülalmainitud eesmärgini 2,2 % tiritaks tasakaalunäitaja sotsiaalvaldkonna arvelt.

Rahas on 1% SKP-d 2 miljardit krooni.Haigekassale tähendab see seda, et juba mitmendat aastat järjest ei oleks võimalik kasutada varasematel aastatel kogutud varusid. Neid koguti halbade aastate tarbeks, aga käiku ei lähe nad mitte. Kui nüüd eurole ülemineku, kui eesmärgi huvides, oli see asjaolu veel mingilgi määral seletatav, siis eurole läinud riigi asjus on ka see põhjus kadunud. Pikemas perspektiivis aga loome tervishoiule pretsedenti, kus tulevikus headel aastatel raha varudeks enam ei koguta. Mis tast tühjast koguda, kui nii ehk nii kasutada ei saa. Senine jätkusuutlik mentaliteet tervishoiu rahastamisel saab valitsuse poolt hävitatud.

Veelgi jaburam on olukord töötuskindlustusega. See suurus on juba kord selline, kus headel aastatel kogutakse raha ja halbadel, suure tööpuudusega aastatel, makstakse välja. Ehk siis olukorras, kus sotsiaalkindlustuse teooria ja praktika eeldab tuludest suuremaid kulusid töötuskindlustuses, käitub Eesti Vabariik vastupidiselt. Sellest saab aru iga meid eurole ülemineku asjus jätkusuutlikust hindav ametimees. Kas ta peab seejuures Eesti riiki naljakaks, jaburaks või jätkusuutmatuks, pole enam oluline.

Ja olgu nende eurohindajatega kuidas on. Ka sisu poole pealt peaks töötuskindlustusest abisaajate ringi hoopis laiendama ja neid hüviste suurust tõstma. Et inimestel oleks kergem. Kriteeriumidega tuleb asjad korda saada teisel teel. Mitte töötute ja haigete arvel.

Euro ja aritmeetika

2010-04-06T23:57:00.000-07:00

Eurole ülemineku seaduse vajalikkuses ei pruugi kahelda. Hästi lihtsustatult öeldes saab selle alusel riigivõim jagatud 15,6466 –ga ja punkt. Täna seadustes sätitud kroonid saavad aritmeetika abil eurodeks, reeglina suuri muudatusi seejuures tegemata. Tõsi ta on, et mõne riigilõivu suurus saab olema näiteks 1,59 eurot, mis võib näida kaunis kentsakas, aga poliitiline pragmaatika numbrilises väljundis ei olegi ilmselt huumorivaba. Tundlikul eurole ülemineku ajal on arusaadav riigivõimu soov mitte midagi muuta ja ümardada arvutustehe kodanikul soodsas suunas.

Kui nüüd riigile makstava ja riigi poolt makstavaga on kõik selge, siis sama lihtne pole lugu hindadega, mida teatavasti mõjutab tema kõrgeausus turg ise. Kaupmeeste vabatahtlik lepe seoses eurole üleminekuga hindu mitte tõsta on kindlasti tarvilik, eriti veel teades, et tarbijakaitse seaduse paragrahv allutab selle leppe sõlmijad ka riiklikule järelvalvele.

Tarbijana sooviks, et see lepe sõlmitaks võimalikult ruttu ja et meil kõigil oleks võimalikult vara lepinguosalised ka teada. Kas või näiteks sellel moel, et kaubanduskeskuses erinevate äride vahel valides saaks juba „krooni ajal” otsustada, kes on eurole üleminekut pooldav ärimees ja kes mitte. Loomulikult peaks ka riigivõim seejuures lubama, et ta omalt poolt hindu ei kergita.

Kuidagi on aga tähelepanuta jäänud need tasud ja toetused, mida kehtestavad kohalikud võimud. Saan aru, et seaduse tasemel ei soovi keegi linnade ja valdade volikogude õigusi piirata. Aga keegi ei keela ju meil selles kokku leppida, et ka omavalitsused kasutavad eurole kasutusele võtmise seaduse põhimõtteid ?

Maaomavalitsuste Liit ja Linnade Liit on vägagi mõjukad partnerid ning suudaksid lubatu ka mingite takistusteta ellu viia. Valitsus võiks aga omapoolse lubadusena kanda riigieelarve kuludesse tasude ja toetuste kodaniku kasuks ümardamisel tekkiva puudujäägi. See oleks valitsuse poolt soliidne ja mitte ka ülemäära kulukas ettevõtmine. Ja ühtlasi fair play nii linnade kui valdade, aga eelkõige kõigi elanike suhtes. Tallinlastel oleks näiteks oluline teada, et bussipiletid ei kalline. Päris omavoolu teed ei peaks ka asja laskma, sest Brüssel seda teab, kus siin mingi miin veel peidus võib olla.

TARBETU KAITSEINGEL

2010-03-19T03:16:00.000-07:00

Kas olukord pole mitte kummaline? Lang nõuab ajakirjanikelt ausust ja pakub kaitset. Nii ta ise väidab ju? Ajakirjanikud ise aga trambivad jalgu ja avaldavad trükivaikust. Justiitsministri väitel on kõige taga omanike kasuahnus. Vaat kus, oleks veel mõni Leningradi parteikooli taustaga reformist seda väitnud, saaks veel aru. Aga Lang, ettevõtluse esimene kaitsja !

Mis aga eriti imetletav arusaam demokraatiast – nimelt ei tohtivat seaduseelnõusid ette valmistada surve all! Vaat see on „CCCP” parimal kujul! Ühiskonnas suurt tähelepanu või palju pingeid tekitavaid eelnõusid ei tohigi demokraatlikus riigis nii koostada, et seda survet eelnõu koostamisse ei kaasata! See surve jõuab ju eelnõuni igal kümnel juhul. Kui mitte varem, siis Riigikogus ikkagi. Pigem on Eesti häda selles, et surutakse liiga vähe. Demokraatia küsimustes eriti.

Avalik võim selletõttu ongi avalik, et peab suhtlema kodanikega avatult ja ausalt. Mitte mängima peitust templitega paberinurgal, et otsustajaid avalikust huvist säästa. Või siis neid sealt maha kriipida, kui poliitiline kasu sellest rõõmsalt vastu särab.

Rumal on see ajakirjanik, kes manipulatsioonidega kaasa läheb. Täna on nad võtnud nõuks enda eest seista. Respect !

Ega siis….

2010-03-05T00:41:00.000-08:00

… Eesti pole ainus riik siin maakeral, kus elanikkonna vananemisest tingitud küsimusi lahendada tuleb. Ma ei tea aga ühtegi teist riiki, kus seda soovitaks teha probleemi eitamise või siis olematuks kuulutamise abil. Lihtsameelsuse tipp. Asi on ju lihtne – vananeva rahvastikuga riikides ei ole enam lahenduseks põlvkondade solidaarsusele rajatud sotsiaalkaitse skeemid. Oma kohustuse juba täitnud pensioniealiste põlvkond on suurenemas ja seda kohust täitev tööealiste põlvkond vähenemas. Ühe lahendusena kasutatakse nüüd eri vanuserühmade koosvastutusele lisandina ka kogumispõhimõtet. Ka kogumisel on omad puudused ja riskid, millele selle põhimõtte kriitikud nii Eestis kui mujal maailmas ei jäta näpuga näitamata. Kahjuks ei paku need samad kriitikud ka muid lahendusi, mis oleks mingilgi moel kasutuskõlblikud. Nii kasutame ka meie siin lisaks põlvkondade solidaarsusele põhinevale esimesele pensionisambale teist ja kolmandat kogumisel põhinevat. Selles esimeses aga on üks tegemata töö, kuna lisaks vanadusriskile kindlustatakse täna seal ka ebatervislikud või siis erilised töötingimused teatud tööaladel. Ehk siis asjaolu, et nendel töödel ei ole võimalik üldise vanaduspensioni eani töötada.

Kui nüüd valitsusliit otsustab sooduspensionid lihtsalt kaotada, siis tähendab see seda, et viimast asjaolu ei ole nende jaoks lihtsalt olemas. Mingi eriline reality show, kus surevat luike tantsides peaks baleriin ka tegelikult siit elust lahkuma.
Lahendus tegelikult on ju olemas ja see on tööpensionide süsteem. Eriliste töötingimuste tõttu varasem töövõime kaotus vajab eraldi kindlustamist. Kas see süsteem luuakse tööõnnetus-ja kutsehaiguskindlustuse sees või eraldi suurusena pole seejuures määrava tähtsusega. Tähtis on, et varasema töövõime kaotuse risk oleks kindlustatud. Töötaja jaoks tähendaks see lahendus seda, et mingi aja jooksul saaks ta tööpensionit ja vanaduspensioniikka jõudes vanaduspensionit. Tööandja jaoks seda, et see risk tuleks neil kindlustada ehk siis kinni maksta. See viimane asjaolu ei mahu aga mõne tegelase maailmapilti ja nii jõutigi järelduseni – kuulutame probleemi olematuks, seaduse kehtetuks ja asi vask. Halvamaitselise laadahuumorina tundub seejuures pakkumine, et tõstame Teie palka . Kuidas saab palgatõusuga vananemist vältida ? Eriti vaimustav moodus igavese nooruse saavutamiseks.

Sooduspensionide kaotamine ei vähenda tegelikult ka kulusid. Varasemast töövõime kaotusest tulenev risk ei muutu olematuks, me maksaksime selle kinni ikkagi. Tänasest esimesest pensionisambast ja muudest avalikest kuludest.

Laari harjutused lindiga ja Ligi omad rõngaga

2010-02-02T23:10:00.000-08:00

Kuukene ongi seda aastat möödunud ja kaks väljapaistvat koalitsioonipoliitikut kostitavad avalikkust iluvõimlemisega. Ja täiesti asjatult teevad tõsisele spordialale liiga. Reformierakonna juhatus jaanuari alguses on andnud teada soovist vähendada 2010 aastal makskoormust ja IRL jälle võidelda maksutõusude vastu. Täielik harmoonia ju, milles siis küsimus?

Asi on selles, et valitsusel tuleb mitte kauges tulevikus kokku panna 2011 aasta eelarve ja teha seda eurokriteeriumite tarvis usutaval moel. Avaliku sektori tulude ja kulude hoidmine alla kolmeprotsendilist puudujääki ei saa aga olema sugugi lihtne. Nii 2009. aasta tegelik kui 2010. aastaks kavandatud eelarve on olulises suuruses sõltuvuses ühekordsetest tuludest. Ei saa ju mitme aasta jooksul jutti teha purupaljaks Eesti Energiat ja Tallinna Sadamat, müüa mitmel korral sama maatükki või teha riigi rahadega muid eleringe. Mitmemiljardiline suurusjärk parema tasakaalu huvides tähendab jällegi valikut, kas kärpida või tulusid tõsta. Valimiste aastal kärpima minna pole nagu sünnis. Ja ega õieti polegi kuskilt kärpida, kui suured reformid on tegemata ja nendest tulu tõuseb alles ikkagi aastate pärast. Sama lugu on maksude tõstmisega, kus ma usun tegelikku võitlust Laari ja Ligi vahel ei tule ega ole. Mis siis üle jääb? Riigi reservid ja laenu võtmine ja ongi kõik.

Uskudes valitsuse tervesse mõistusesse, siis ilmselt reservide kallale rohkem ei minda. Suur mõistmine saabub laenuvõtmise abil ja selleks on Eestil ruumi küllaga. Nii et milleks siin siis niipalju omavahel möllata? Erinevate võimaluste vahel kaalumisel soovitaksin valitsusel tõsiselt mõelda ka riigi võlakirjade emiteerimisele. Siiani on ehk mõistetav, et valitsus pole soovinud veel üht ja ehk ka kahtlast mõõdupuud eurole ülemineku asjus luua. Kuna Eesti Vabariik pole võlakirju emiteerinud, siis eurole üleminekuks tarviliku intressimäära kriteeriumi osas ei tohiks probleeme tulla. Või vähemasti täna usume me nii. Kui aga Eesti eurole üle läheb, siis võiks seda võimalust hoolega kaaluda. Eriti meie investorite ja pensionifondide tarvis, sest neil sellise kindlusastmega kodumaine suurus täna valikutes puudub. Täna aitavad meie pensionifondid jalule tõusta Saksa ja Prantsuse majandusel, miks siis mitte ka Eesti omal. Ilus oleks anda neile võlakirjadele ka mingi selge otstarve.

Mis aga puutub eluasemelaenude tulumaksutagastusse, siis 2011 aasta tulude seisukohalt ei olegi millegi üle vaielda. Tubli kooliõpetaja võit kohtus tegelikult riigi /mitte valla/ üle, näitab, et õigustatud ootuste põhimõtteid rikkuda ei tohi kuidagi. Seega saab siinkohal targutada ainult teemal, kas tagastus peaks kehtima ka tulevikus võetavatele laenudele, sest juba võetud laenudelt seda maha võtta ei luba meie põhiseadus. Riigi tulude seisukohalt poleks võit kuigi suur ja kinnisvaraturu olukorda arvestades oleks tegu ülimalt kahtlane. Ei tule veel buumi, mida tagasi hoidma peaks.

Siin Tallinn, Tartu ja Türi!

2010-01-28T23:07:00.000-08:00

Tarmukamad on ammu taibanud, et kõik Riigikogus algatatud uuendused tuleb endale selgeks teha sellises järjestuses:
- tuleb aru saada, miks selline algatus tehti
- lugeda läbi seletuskiri
- vaadata üle rakendussätted
- seejärel tutvuda eelnõu tekstiga.

Vastupidises järjekorras tegutsemine võtab kaua aega ja mis veelgi hullem, võib viia valede järeldusteni. Küsigem siis – miks Keskerakond tegi algatuse rahvusringhäälingu seaduse muutmiseks?

Esimesena torkas mul pähe soov taaselustada vahepeal soikunud vastandust Keskerakond versus Meedia, sest valimised ju varsti jälle tulemas. Seda konflikti on ülal hoitud ja toidetud aastaid, täiesti teadlikult ja äärmiselt meisterlikult. Pidev meeldetuletus valijale stiilis „meedia teeb meile liiga”, kõigepealt taastoodab selle erakonna valijatele meelepärast „ kaaskannataja” kuvandit. Ei ole tähtis, kas Keskerakonnale teeb liiga raadiosaade, ajaleht või siis näiteks vabariigi valimiskomisjon. Oluline on, et valija ja erakond kannatavad mõlemad, kuigi erinevatel põhjustel. Tänu sellele vastandusele on suudetud saavutada immuunsus meediast tuleva kriitika suhtes. Keskerakonna valijale on iga kriitika nende lemmiku asjus juba ette vale, laim ja väljamõeldis. Pikemalt pole siin midagi tarvis mõtelda. Poliitikas nimetatakse seda „oma valija kinnistamiseks”. Väga „proffilt” tehtud, midagi pole ütelda.

Teisena võis eelnõu algatamise ajendiks olla eelseisvad läbirääkimised Tallinna tasandil, kus sisuliselt „linnameediast” ehk siis võimulolijate meediast on soov teha „linnakodanike meedia”, tallinlastele tarvilik selline. Kuigi mitmed kriitikud on need juba ennem algust läbikukkunuks lugenud, ei tunta ennast ehk siiski kõige kindlamalt ? Ja kolmandana tuli pähe, et ehk soovitakse lüüa mõlemat kärbest ühe hoobiga. Kindlasti ei ole ka algatajatel mingitki usku, et see eelnõu sellisel kujul ka vastu võetakse. Ja selles on neil õigus.

Kui soovitaks antud seadust ka tegelikult muuta, peaks käitumine olema hoopis teistsugune. Võtame näiteks juhatuse liikmete arvu muutmise. Mis võiks olla veel loogilisem, kui arutada küsimus läbi kõigepealt rahvusringhäälingu nõukogus? Seal on esindatud kõik parlamendierakonnad koos ala asjatundjatega. Kui jõutakse ühisele arusaamisele, läheb seadus muutmisele ja hääled Riigikogus on tagatud! Tehtud! On siis seda küsimust nõukogu ehk arutanud? See näide oli teadlikult toodud teemal, mis ei ole tekitanud värelust ja ärevust. Eelnõus on tõesti siirast koomikat, mis nüüdseks tuntuks saanud „parteilise kaugushüppe” ja „erakondliku koorijuhtimise” näidete varal. Hoopis tõsisem on küsimus tasakaalustatusest ja nõukogu õigustest sisuliselt „ise saateid teha” või siis nende tegemisse sekkuda. Ringhäälingu juhtide ja asjatundjate valuline reageering sellele ettepanekule on rohkem kui õigustatud.

Küsimusele – kas rahvusringhäälingu saated võiksid olla tasakaalustatumad -tuleb kindlasti vastata jaatavalt. Küsimusele – kas selle tasakaalu hindajad peavad olema poliitikud – saab kindlasti vastata ainult eitavalt. Kui on vaja teha selgeks näiteks inimese pikkust, siis mõõdetakse seda sirgelt seistes meetri ja sentimeetrite abil. Ei ole nii, et meist igaüks ise ütleb, kui pikk ta on! Poliitikute jaoks võivad kõik saated, kus neid ei ole, näida tasakaalust väljas olevat. Ükskõik siis, kas erakondade vaheliselt või koguni siseselt. Erapooletut ja ausat hinnangut saadete kohta saavad anda ainult need inimesed, keda see tasakaalustatus ennast ei puuduta. Kehtivas seaduses on võimalused parema tasakaalu saavutamiseks olemas ja sisuliselt saab selle alusel märgata ja märkust teha teine ajakirjanik või ekspert.

Lõpetuseks ka „olukorrast riigis”. Iroonia on teemakäsitlusel alati ohtlik suurus, seepärast vabandan ette, kui keegi asjast päris hästi aru ei saa. Ka mina arvan, et see saade on tasakaalust väljas. See saade kinnistab Keskerakonnale valijaid ja võtab neid maha kõigilt teistelt. Seega on see saade kasulik ainult Keskerakonnale. Palju õnne! Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pragmaatilisem Samost ja emotsionaalsem Muuli räägivad seal seda, mida mõtlevad. Kuulaja asi on nendega nõustuda või mitte. Mul isiklikult sama lugu, teinekord olen nõus ja teinekord justkui „kandideeriks nad ise” Riigikokku. Aga kõik see on osa sõnavabadusest, mille piiramise vastu jään ma lõpuni. Kui seda saadet midagi vaevab, siis sama häda, mis kogu ajakirjandust. Käsitletavate teemade rohkus ei lase ajakirjanikul asjade „sisse minna” ja seetõttu tehakse teinekord järeldusi liiga kiiresti. Ehk siis, ennem kui ilkuda teemal, miks bussijuhid ei streigi, võiks endale selgeks teha, kas palgalepe tööandja ja ametiühingu vahel pole hoopis kehtiv ja seega ka streikimine keelatud. Näitena toodud, viimasest saatest. Erinevalt aga paljust muust meediast, suudavad selle saate osalised ka oma vigu tunnistada ja aja jooksul vastupidistele järeldustele jõuda. Suurem süvenemine ja vigade tunnistamine ei teeks ka poliitikutele paha. Nii et jõudu kõigile rahvusringhäälingus ja palju õnne ka Keskerakonnale. Nende algatus on tänaseks talle pandud lootusi hästi täitnud ja teeb seda ilmselt ka edaspidigi, kuigi eelnõu endaga pole suurt teha mitte midagi.

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED

2010-01-08T00:15:00.000-08:00

Päevalehe arvamusplats Eesti demokraatia arengute suhtes on elav. Sekka Taagepera professionaalne ja kainestav arvamus ja neljapäevases lehes Suurkase must-valge hinnang. Olen mitmel korral iseendaga vaielnud, et kas sobib ühel elukutselisel poliitikul sel teemal kaasa lüüa. Aga Valneri esmaspäevane, hästi kirjutatud ja sama hästi loetav, lugu sunnib sõna võtma. Sest ka selle loo lugedes kerkis minu jaoks üles juba mitmendat korda kaks küsimust. Ehk mõni järgmine arvaja võtab vaevaks vastata.

Üheks põhiküsimuseks näib olevat valitud Riigikogu liikme seotus valijaga, mis vajab tugevdamist. Selle väitega pole mul vähimatki soovi mitte nõustuda. Küll aga on kõik mõtted, mis seda seotust suurendaks, lähtunud just ja ainult saadiku seotusest oma valimisringkonna valijatega. Aga miks just nii?? Riigikogus tehtav töö ja lahendamisele kuuluvate küsimuste ring ei anna selleks alust. Ehk siis rahvasaadiku Eiki Nestori side on Põhja-Tallinnas, Haaberstis ja Kristiines minu poolt hääletanutega samasugune kui Võrumaal Ivari Padari või Hiiumaal Kalev Kotkase poolt hääle andnutega. Isegi siis, kui erakonna valimislubadus kandiski regionaalset iseloomu ja oli seotud kas siis Võrumaa või Hiiumaaga, tuleb seda lubadust täita ka sellel rahvasaadikul, kes kandideeris Koplis ja Kalamajas. Valdavalt aga ei ole Riigikogus lahendamist vajavate küsimuste ring üldsegi mitte regionaalne vaid peab aitama elu edasi viia piirist piirini. Ma nüüd küll väga vabandan, kui eksin, aga viimase peaaegu kaheksateist aasta jooksul olen lugenud ma oma kohustusi valijate ees samasuguseks sõltumatult sellest, kus nad hääletasid. Ja ausalt öelda ka sellest, kas nad hääletasid ja kelle poolt hääletasid. Valijal peab alati olema õigus küsida.

Teine korduv teema on Valneril kokku võetud eriti sõnaosavalt. Kui varasematel aegadel mõeldi sellele , kuidas võimule tõustes midagi head ära teha, siis nüüd rohkem sellele, mida teha, et võimule tõusta. Paljudele selline poliitika tegemise viis ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, kohe üldse ei istu mitte kuidagi. Aga siit „seestpoolt” vaadates , kui nii võib öelda, olen ma sunnitud kurvastuseks tõdema üht – see „mida teha , et võimule tõusta” pragmaatiline poliitika tegemise viis on valimistel palju edukam kui aateline. Miks? Kas see on mingi vähese demokraatia kogemusega ühiskondadele omane nähtus? Või toimub sama mujal vanades demokraatiates? Ei saaks ju süüdistada erakondi selles, et nad tahavad olla valimistel edukad. Fakt, et jagati kartuleid, toob hääli. Fakt, et kartulid läksid mädanema, hääli ära ei vii. See on fakt.

Pensioniea tõstmisest (vol.2)

2009-12-16T07:09:00.001-08:00

Eelmise loo jätkuks kõigepealt sellest, et Praxise anlüütiku Andres Võrgu andmetel võimaldaks pensioniea tõus riigile 8% väiksemaid kulutusi pensionide väljamaksmiseks. Ühes kuus on täna väljamakstav summa on 1, 325 miljardit kokku. Halbadest töötingimustest varasem pensioniõigus moodustab sellest 166 miljonit. Ehk siis tervistkahjustavatel töödel ja väljateenitud aastate pensioniõiguse uutele alustele viimisest on ka riigi kulutuste kokkuhoid suurem.
Mis mõttega siis pensioniea tõstmisega tulistjalu kiirustada, kui pakilisemad tööd tegemata ?

Pensioniiga suurusena on aastate jooksul oluliselt muutunud. Ka Eestis näiteks ei pea 63 aastaselt pensionile minema ja võib pensioni saamist edasi lükata. Õigust edasilükatud pensionile kasutab Eestis täna 559 inimest võites sellega iga edasilükkunud kuu eest 0,9 % pensioni suurusest. Veel ennem seda viisime sisse ennetähtaegse pensioni. Siin loomulikult vastupidiselt inimene kaotab iga varem pensionile mindud kuu eest 0,4% pensionist. Ennetähtaegsel pensionil on 14 639 pensionäri. Põhjused, miks üks inimene otsustab minna varem pensionile ja teine hiljem, on väga individuaalsed. Sõltub see ära tehtavast tööst ja palgast või koguni lootusetusest tööd leida. Aga ka tervisest loomulikult.

Eesrindliku pensionikorraldusega riigid on siin veelgi kaugemale läinud. Lihtsalt seletatuna tähendaks see seda, et seaduses sätestatud pensioniiga pole mitte 63 aastat vaid näiteks 60 kuni 65 aastat /tõesti näitena toodud, mitte palun võtta ettepanekuna/. Sisuliselt otsustab iga inimene ise tervise ja tehtava töö ja saadava tulu alusel, millal tal selle aja jooksul on mõistlik pensionile jääda. Loomulikult sõltub tehtavast valikust pensioni suurus. Mida hiljem lähed, seda suurem pension on. Ehk siis samad põhimõtted, mis meie täna kehtivas seaduses, aga veelgi suuremas sõltuvuses tehtavast valikust. Seejuures on kaasaegse pensionikorraldusega riigid suutnud arvestada ka kõige olulisema näitajaga pensioniea tõstmisel - see on pensionieas elatud aastate arvu kasvuga.

Kokkuvõtteks. Penisoniea tõstmine vajab palju tõsisemat ja sisulisemat ettevalmistust. Temast loodetav kasu jääb saamata, kui palju pakilisemad küsimused on veel lahendamata. Tööpensioni loomine võtab oma aja. Seejärel saame arutada, kas ja kuidas pensioniiga tõsta.

PENSIONIEA TÕSTMISEST (vol.1)

2009-12-12T02:13:00.000-08:00

Pensioniiga on teemaks kõikides vananevates ühiskondades. Ehk siis seadustes sätestatud pensioniõigust andev vanus tekitab paljudele Euroopa riikidele probleeme ja neid püütakse lahendada. Eesti tingimustes peaks see tähendama seda, et pensionileminek 63 aasta vanuses peaks olema meil probleemiks. Minu arvates meil hetkel sellist probleemi pole. Riiklikus pensionikindlustuses on lahendamata hoopis üks teine küsimus – paljud inimesed saavad 20%-lise sotsiaalmaksu kulul pensionile veelgi varem, kui 63 eluaastat täis saab. Seejuures on nendel inimestel täiesti õigustatud ja sisuline põhjus, miks nad teistest varem pensionile peaksid minema.

Arvudest. Vanaduspensioni saajate arvuks teatab meile sotsiaalkindlustusamet 290 967 inimest. Nende seast on tervistkahjustava või pingelise töö tõttu ennem üldist pensioniga, ehk siis veel varem kui 63 aastaselt, pensionile siirdunuid 37 834 . Isegi protsendiarvutust mitte kõige paremini valdavale on selge, et nende osakaal vanaduspensionide saajate arvus ei ole sugugi väike.

Nende inimeste igati põhjendatud õigus varasemale pensionieale on seotud tehtud tööga. Kindlustuskeeles kõneldes katab täna riiklik pensionikindlustus lisaks vananemisriskile ka tervistkahjustavate töötingimuste riski, sest ka varasemat pensioniõigust andvatel töödel maksab tööandja samasuurust sotsiaalmaksu, kui mujalgi. Kui te kindlustate oma auto, siis te ju ei oota, et kindlustatud oleks ka teie maja või korter? Riiklikus pensionikindlustuses paraku täna aga asi niimoodi kipub olema.

Oleks vale väita, et valitsused ei tea, mida selle probleemi lahendamiseks tarvis oleks teha. Otse ja ausalt öeldes on kontseptuaalsed lahendused leitud juba kümme aastat tagasi. Praktikasse pole need aga jõudnud. Ka eelmine valitsus kiitis heaks tööpensionide süsteemi. Kas hetkel võimul olev kooslus julgeb selle alusel ka seadusega välja tulla, jääb esialgu küsimärgiks. Tööpensionide süsteem näeb ette halbade töötingimuste tõttu varasema pensionilemineku õiguse eraldi kindlustamist. Töötingimuste eest vastutav tööandja oleks kohustatud varasema pensioniõiguse oma töötajatele kindlustama. Ehk siis need viis aastat näiteks, mis saabuksid inimesele ennem üldist pensioniiga, oleks kinni makstud tööpensionina ja mitte riiklikust pensionikindlustusest. Asi oleks aus nii nende inimeste suhtes, kes tervistkahjustavatel töödel töötavad, kui ka nende suhtes, kes sellist tööd ei tee.

Seetõttu ei ole täna üldise pensioniea tõstmisega kuskile kiiret, sest probleemid on hoopis mujal.

Päästjate palgaraha

2009-12-04T01:49:00.000-08:00

Olen veendunud, et puuduoleva 22,8 miljoni krooni leidmine päästjatele on pelgalt tahtmise küsimus ja esmaspäevasel rahanduskomisjoni istungil saaks probleem lahenduse. Võin arvata, et sotsiaaldemokraatide selleks pakutud katteallikas võimuliitlastele ei sobi. Mis siis ikka, ega selle tõttu ei saa tegu tegemata jätta. Riigikogu reformierakondlastest, isamaaliitlastest ja rohelistest koosnev enamus hääletas maksuseadustesse sisse näiteks täiendava aktsiisitõusu. Komisjoni arutelul pakuti selle arvel riigi tulude suurenemise numbriks esialgu 450 miljonit, mis hilisema täpsustuse käigus muutus 530 miljoniks. Päästjatele vajaliku raha suurus on peaaegu neli korda väiksem, kui see täpsustus. Võimuliitlaste lubadus, et see raha läheb ainult eelarve tasakaalu parandamiseks, oleks siinkohal viisakas unustada. Ütleme siis nii, et mul ongi juba meelest läinud. Need 22,8 miljonit meid eurole lähemale ei vii. Küll aga jääb nii mõnigi inimene elu ja tervise juurde ja maja maha põlemata.

Võimuliidu juhtivate komisjoni liikmete (Peep Aru, Margus Tsahkna) kommentaarid on olnud pigem lahendust otsivad, kui probleemi eemale põrgatavad. Otsime siis seda lahendust ja teeme ära!

Põllumajandusministrile valgetes kinnastes!!

2009-11-24T06:53:00.000-08:00

Hea lugeja ! Põllumajandusministri protest eriotstarbelise diislikütuse aktsiisitõusu osas jätab mulje, nagu ta ei teaks, kuidas need asjad käivad. Seetõttu teen ka mina näo, nagu ma ei teaks, et Seeder teab, kuidas poliitikat tehakse.
Nii eriotstarbelise kütuse kui muude aktsiistõusude taga ei ole mitte anonüümne ja paha rahanduskomisjon, kes põllumehi ja ministrit kiusavad, vaid IRL-ist ning Reformierakonnast koosnev valitsusliit ja neid toetavad Strandbergi sõbrad Riigikogus. Muudatusettepanekuid arutati komisjoni selle nädala esmaspäevasel istungil rahandusministri juuresolekul, teadmisel ja toetusel.
Varem teada olnud ettepanekutest oli hääletamata vaid üks – Eestimaa Roheliste fraktsiooni ettepanek tõsta elektrienergia aktsiisimäära. Hääletuse eel teatas komisjoni liige nende fraktsioonist, et rohelised on valmis oma muudatusettepaneku tagasi võtma, kui komisjon toetab teist ettepanekut. Seda ettepanekut ei julgenud või ei jõudnud IRL ja Reformierakond oma nimel teha ning seetõttu sooviti see esitada komisjoni poolse ettepanekuna. Ühte ettepanekusse oli kogutud nii bensiini, diislikütuse, eriotstarbelise kütuse kui ka elektriaktsiisi tõstmine. Viimast tõsteti madalamas määras, kui roheliste fraktsioon esialgu soovis. Pakkusin välja, et muudatuse tegelikud autorid võiksid selle ju ausalt ise ka alla kirjutada. See ei sobinud ja komisjon hääletas, kas sellist muudatust teha või mitte. Muudatuse poolt 6 liiget (reformierakond, IRL, rohelised) ja vastu 5 liiget ( keskerakond, rahvaliit, SDE).
Nii see käib ja seda teab Seeder ise ka. Ei ole ta ju esimest päeva poliitikas. Seetõttu ei sobi ka valgetes kinnastes puhast poissi etendada.
IRL näitab oma suhtumist sellega, kas hääletab homme komisjonis aktsiisi tõusu poolt või vastu.

ARSTID JA ÕED TUNNEVAD END ÕIGUSTATULT PETETUNA

2009-10-29T04:45:00.000-07:00

Headel aegadel jätkus Haigekassa juhtidel ettenägelikkust varuda raha halbade aegade tarvis. Raha nõudlevale tervishoiuperele lubati selle abil paratamatult saabuvad halvad ajad kergema vaevaga üle elada. Nüüd, kus need ajad käes, ei lubata aga seda raha kasutada. Arstid ja õed tunnevad end petetuna. Haigekassa juhtkond on aga pandud eriti lolli olukorda.
Küsimus on 400 miljonis kroonis valitsussektori tasakaalu huvides. Aga küsimus on eelkõige selles, kas me sellise rapsimisega ei suuna mitte järjekordset lainet kõrgelt ja kallilt koolitatud inimesi Eestist lahkuma.

IMF väitis nädala alguses, et soovitud tulemusest eelarvepuudujäägi parandamisel on Eestil niigi 2 miljardit puudu. Kui valitsus julgeks seda tunnistada, oleks kärbe tervishoius täiesti tarbetu. Kui soovitud miinus on suurem kui 3% SKPst, siis ei ole vahet, kas minnakse „lõhki” 2 miljardiga või 2,4 miljardiga. Latt jääb ikkagi ületamata.
Aga kui veel jätkuvalt soovitakse eurokõrgusest üle saada, siis mõistlik lahendus on ju olemas. Üks protsent tulumaksumäära on väärt 750-800 miljonit krooni näiteks. Ehk siis jõuame olukorda, kus targad inimesed lahkuvad Eestist madala maksukoormuse tõttu. Kas nii?

Veelkord pensionäride unest

2009-10-16T00:51:00.000-07:00

Nad ei lase ikka veel pensionäridel rahulikult magada !
Rääkimata rumalatele mõeldud mustast valmisreklaamist kerkis teemaks Riigikontrolli tähtis paber.
Olgu siis veelkord (ma ei tea mitmendat korda) välja öeldud, et Eestis ületavad pensionide väljamaksmiseks tehtavad kulutused laekumisi juba viis aastat. Ja nii saab olema veel kakskümmend viis aastat. Ja seda sõltumata sellest, kas meie majandus tõuseb, kukub või seisab paigal. Põhjuseks on pensionireform ehk siis kogumispensioni sisseviimine. Need samad neli protsenti, mille kogumispensionär oma kontole kaasa viib. Neid protsente, lugupeetavad kogumispensionärid, teie emade-isade ja vanaemade-vanaisade pensionist maha ei arvata. Nii tekibki pensionikindlustuse esimeses sambas puudujääk ja see puudujääk on pensionireformi paratamatu osa. Ette kavandatud lugu!

Puudujäägi katmiseks on riigil kolm võimalust ja neist kõigist sai räägitud, siis räägitud ja siis veelkord räägitud juba kogumispensionide sisseviimise ajal. Need võimalused on:
- riigi muud tulud (lisaks sotsiaalmaksule)
- riigi reservid ehk siis stabilisatsioonireserv
- riigi kohustused (võlakirjad või laenud).

Siiani võlakirju pole emiteeritud, laenu pole võetud. Stabilisatsioonireservi vahendeid kasutatakse raskel ajal aastal 2009 esimest korda ja kõigi riigi rahaliste kohustuste täitmise huvides. Ehk siis mitte üksnes pensionide väljamaksmise huvides.
Pensionisüsteemi puudujäägi ainus katmisallikas on siiani olnud „riigi muud tulud”.
Riigikontrolli poolt märgitud pensionireserv ei ole midagi muud, kui headel aastatel kõrvale pandud ülelaekunud maksuraha ülalmainitud puudujäägi katmiseks tulevikus. Ehk siis seda raha kasutataksegi selleks, milleks ta oli mõeldud. Seda ei tohiks isegi Riigikontroll kellelegi pahaks panna! Pensionäride uni on aga järjekordselt viidud, sest loomulikult tuleb hirm peale, kui uudistes öeldakse, et kohe saab raha otsa!
Kogu austuse juures kõikvõimalike nõustajate ja muude asjameeste vastu – tehke endale head inimesed selgeks lihtne tõsisasi. Pensionireformi korral tavapärane aastane tulude ja kulude hindamisviis on kõlbmatu!
Siinkohal kostub alati küsimus – aga mis te siis pensione tõstsite, kui majandus juba langes? Vastus on – tõstsime seetõttu, et 2008 aastal sotsiaalmaksu laekumine tõusis ja pensionide korrigeerimine toimub ajalise nihkega. Siis muuseas, kui majandus jälle tõuseb, suurenevad pensionid ka ajalise nihkega ehk mõnevõrra hiljem! Nii et mitme aasta kontekstis on kõik tasakaalus. Vaat nii!
Ja jätke ükskord pensionäride uni rahule, kurat võtaks!
Vabandust, aga vanduma paneb juba.

See ebahuvitav suurus nimega Demokraatia

2009-10-13T10:27:00.000-07:00

Aastate vältel on arvamusuuringud andnud ühe ja sama tulemuse – üks kõige vähem huvi pakkuvaid teemasid meie inimestele on suurus nimega demokraatia. Selle tõsiasja üle kipuvad ka ühiskonnateadlased rohkem kurvastama, kui seda seletama. Kõige enam korratud tarkuseks on targa mehe lause, et demokraatia on küll kulukas aga ainuvõimalik valitsemisviis. Vaat siis, isegi demokraatiast rääkides ei suuda me tarbijamentaliteedist loobuda. Põhiküsimus ikka üks – palju maksab?

Heakene küll, kui see kõige rahas hindamine on ka demokraatia asjus kõige tähtsam, siis alustuseks rahast ja seda käimasoleva valimiskampaania näitel. See viis, kuidas Tallinna linnas võimul olev Keskerakond kasutab ülbelt ja varjamatult tallinlaste raha erakonna huvides, ei tuleks pika demokraatia kogemusega riikides kõne allagi. Kõigepealt tambiks sellise erakonna maatasa ajakirjandus. Rääkimata valijast, kes sellist tema enda kulu ja kirjadega tehtud kampaaniat peab seal õigusega varguseks. Erakonnale tähendaks see kadu igaveseks. Ei saaks ju öelda, et meie ajakirjanikud sellele tähelepanu ei pööraks. Aga ei saa ka öelda, et see valijat nii väga huvitaks.

Teine näide ei ole rahaline, aga veelgi otsesemalt demokraatiaga seotud. On jäänud tähelepanuta, et suure tõenäosusega valivad valijad sellel pühapäeval mitte ainult uut volikogu linnale/vallale, vaid ka valijamehi 2011 aasta sügisel toimuvatele presidendivalimistele. Eks vaoshoitus ole seotud eelkõige sellega, et need valimised veel kaugel ja kandidaadid ainult ennustatavad. Aga – kas te teate, et mitmed volikogud oma endises koosluses on kehtestanud sellise presidendi valijameeste väljaselgitamise korra, mis ei võimaldagi nende esindajate valimist vastavalt valijate tahtele ? Näiteks samas Tallinnas kehtiv kord andis viimastel presidendivalimistel Rüütlile 10 häält ja Ilvesele 0 ! Idees peaksid ju valijameeste hääled kajastama valijate soovi ! Oli see soov siis selline?

Ja et mitte 2011 sügisel asja eest teist taga halada, võiks alustada sellest, et volikogude poolt kehtestatav kord tagaks valijameheks saamise vastavalt sellele, kuidas austatud valijad sellel pühapäeval hääletavad. Siis jätkuks volitatud mehi/naisi nii presidendikandidaadile A kui B.

RAHVA OMAKAITSEL ON OHTLIK KONKURENT !?

2009-10-08T08:40:00.000-07:00

Eks see sõltub paljuski sellest, kuidas keegi naljast aru saab ja mille üle naerda suudab, aga minu vaieldamatuks lemmikuks on „Rahva Omakaitse” Raadio Kahes. Juurele ja Kivirähule on aga tekkimas ohtlik konkurent Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi näol, kui seal juhtuvad mikrofonide ette Ansip ja Ligi.

Rahandusminister leidis täna vajaliku olevat suunata suupruukimist euro saabumise asjus ehk siis sõnumite olulisust Eesti majanduse ja rahanduse kohta. Seepeale tormas peaminister kolleegi „täiendama ja parandama”, mispeale jäi rahandusministril omakorda võimalus Ansipi poolt öelduga „nõustuda, aga täpsustada”.
Must huumor seisneb selles, et peaminister tegi just seda, mida rahandusminister ei pidanud õigeks. Ansipi väide , et peaminister pole aastast 2011 eurot lubanud, ületab uudisena ükskõik millise panga ükskõik kelle poolt koostatud prognoosi euro saabumise aja kohta. Selles maailmas, kelle jaoks taolised uudised on tähtsad, peaministrid niivõrd graatsiliselt piruette tehes antud lubadustest ei loobu.

Ligi „täpsustusest” saab vähegi asja jälgiv inimene aru, et valitsus ei tea isegi, kuidas üht või teist seni tehtud sammu eurokriteeriumide hindajad arvesse võtavad. Ühekordne tulude ülesupitamine omanikutulu ja kõige vähegi sobiva müügi näol ei ole eelarve tasakaalu mõttes jätkusuutlik tegu. Mis müüdud see müüdud ja mis edasi saab?
Musta rahandushuumori austajatele siinkohal lugemissoovitus – Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm 8.oktoobrist 2009.

Viie päeva haigusrahast ja tulumaksuseadusest

2009-09-20T04:32:00.000-07:00

Nüüd juba paar kuud kehtib meil kord, mille alusel omavastutuse lõppedes maksab viie järgmise haiguspäeva eest hüvist tööandja ja mitte ravikindlustus.

Sellest korrast on eelkõige võitnud Haigekassa ja tervishoid tervikuna. Probleemid ravikindlustuse eelarvega nii sellel kui järgmisel aastal on üldtuntud. Ilma selle sammuta oleksid ravijärjekorrad veelgi pikemad ja võimalus osta haiglatelt teenuseid veelgi väiksemad.

Sellest korrast on võitnud ka riigi rahanduse eest hoolekandjad, sest näiteks järgmisel aastal väheneb valitsussektori puudujääk seetõttu peaaegu 800 miljoni krooni jagu.

Selle korra tulised toetajad on need inimesed Eestis, kes mõistuse ja südamega rahva tervise peale ka pikemas perspektiivis vaatavad. Sest esimest korda tekitati selge rahaline huvi tööandja kuludes – mida tervemad töötajad on, seda väiksemad on tööandja kulud. Varasem kord paraku oli vastupidine ja majanduslikult keerukal ajal oli tööandjal hoopis huvi, et tema töötajad tööseisaku ajal haiguslehel oleksid !

Kõige suuremad kaotajad hetkel on aga tööandjad ja töötajad. Kui töötajate kaotus on kõigile silmaga näha, siis tööandjate puhul on asi veelgi keerulisem. Nimelt nüüd, kus tööandjal on selge huvi töötajate tervise asjus olemas, on iga nende samm töötajate tervise huvides karistatav täiendava maksuga. Vaktsineerid kõiki gripi vastu –erisoodustus ! Üürid spordisaali või ujulas paar rada – erisoodustus! Maksad kinni taastusravi – jälle erisoodustus !

See ei ole mõistlik! See ei ole ei inimeste tervise, ettevõtete ega ka tervishoiukulude seisukohalt ratsionaalne.

Kui me juba kord loeme tulumaksuvabaks investeeringuid, siis miks me karistame neid, kes töötajatesse investeerivad?

Terviseedenduse kulude erisoodustuste alt väljatoomise vastased väidavad, et nii jäävad riigil saamata miljonid, ohus olevat pensionid, eelarve tasakaal ja koguni Eesti kroon!

Tegelikult on asi just vastupidine, sest kui inimesed ei tööta ja rikkust ei loo, jäävad saamata miljonid ja ohus on kõik muu.

Hetkel jätab tööandja need kulud lihtsalt tegemata või leiab mooduse, kuidas seaduse piiril kõndides neist mööda hiilida. Miks me ei võiks ausalt ja avalikult asju ajada?

Hätta jääks ka see hing, kes püüaks laekuva erisoodustusmaksu alusel saamata jäävat numbrit välja arvutada. Sellist lahtrit, muuseas, pole isegi mitte erisoodustuste maksudeklaratsioonis. Ja kui riigi tulu on sellest erisoodustusest täna „null”, siis millest me räägime?

KAKS MIINUST ÜHE PLUSSIGA

2009-09-10T01:18:00.000-07:00

Tallinna Sadama ja Eesti Energia poolt teenitu täies ulatuses riigi tuludesse kandmist on peaminister ja ministrid põhjendanud vajadusega sellisel moel vähendada puudujääki riigi tulude ja kulude vahel. Ja ära ei kavatseta võtta mitte palju, vaid hoopis kõik ! Omaniku õigus on omaniku õigus ja tõesti saab sellisel moel tulude poolt suurendada. Aga :

- sellega pannakse korralik pidur ettevõtete arengule ja kärbitakse võimalusi riigi tulude suurendamiseks tulevikus. Oleks ilmselt lihtsameelne arvata, et nende ettevõtete nõukogud ja juhatused siinkohal omanikuga vägikaigast hakkavad vedama. Sellegi poolest tuleks ka avalikult välja ütelda, mida selline samm nende ettevõtete arengukavadele sisuliselt kaasa toob.

- Eurole ülemineku hindamisel pole oluline mitte ainult fakt, et valitsussektori puudujääk ei ületa kolme protsenti kogutoodangust. Tähtis on, et me oleksime selles vallas jätkusuutlikud ehk siis võimelised hoidma puudujäägi suurust kontrolli all pikema aja jooksul. Ilmselt ei ole tõsiseltvõetav seletus, et Eesti riik omanikuna kavatsebki lähiaastatel kahest ettevõttest kõik teenitu riigi tuludesse kanda ja sellega neid ettevõtteid mahatampida. Suure tõenäosusega loevad hindajad sellise tulu mittejätkusuutlikuks ja eurokõlbmatuks. Kindlasti ei tekitaks arusaamatust regulaarne ja kindlale loogikale alluv mõistlikus suuruses omanikutulu arvestamine valitsussektori tulupoolele. Ühekordne paljakspügamine saab aga suure tõenäosusega hindajate poolt teeseldud tehinguks loetuks.

Seega rahahädas valitsussektorit selline samm kindlasti aitab ja eelarve puudujääki ka vähendab. Eurole ülemineku kriteeriumide osas on aga asi ülimalt kahtlane ning ettevõtetele keerame käki kokku.

PENSIONID ja STRATEEGIAD

2009-08-28T05:59:00.000-07:00

*artikkel ilmus Postimehes

Nad on pensionäridelt une võtnud ja inimesed ei tea enam, mida arvata. Aprillikuine pensionitõus olevat viga ja ilma kärpeta polevat võimalik. Kohusetundlik pensionär on mures – kuidas siis nii, pension niigi pisike aga ohustab Eesti krooni? Ning siis teatab kuivade arvude keeles kõnelev Eurostat, et meie pensionäride olukord on üks Euroopa kõige kurvemaid, sest kolmandik neist elab vaesuses. Selles tõsises statistikas ei pruugi kahelda, kuid sinna tuleb lisada veel kaks fakti, mis pensioni suurust otseselt mõjutavad. Eestis on iga kahe pensionäri kohta vaid kolm tööealist inimest, kellele tasutud summade pealt laekub raha pensionide väljamaksmiseks ja ka siin oleme kindlalt üheks Euroopa kõige probleemsemaks riigiks. Ja teiseks, Eesti on eelviimasel kohal sotsiaalkulutuste osakaalu suuruses sisemajanduse kogutoodangust. Vaesuses elavate pensionäride suurus on nende kahe viimase fakti tulemus.
Ning siis kutsutakse meid teadjameeste, professorite ja ka üksikute poliitikute poolt raskel ajal strateegiliselt mõtlema. Tuhat ja tuline, õigemat üleskutset polegi võimalik teha ! Aplaus!

Plaksutamise asemel aga paneb mind sellega kaasnev jutt sageli hoopis õlgu kehitama, sest mõnikord näib tulevikku suunatud mõtlemine lõppema kas eurole üleminekuga või koguni järgmise aasta eelarvega. Kuidas on võimalik ühes mõttelennus korraga kutsuda üles strateegiliselt mõtlema ja ülaltoodud kurbi fakte teades sotsiaalkulutusi vähendama ? Kujutan ette pikka meest, kummaski käes plakat. Ühel neist kutsutaks üles täielisele karsklusele, aga teisele oleks kirjutatud „Jooge õlut! Palju!”. Strateegiat luues ei saa tulevikku suunatud mõtlemine piirduda järgmise eelarveaasta või järgmiste Riigikogu valimiste aastaga. Pensionide asjus tuleb strateegiaid luua vähemalt viiekümneks aastaks ette. Julgen väita, et pensionide küsimuses on Eestis aastakümneteks ette mõeldud. Ei häbene tunnistada, et seejuures on tehtud ka vigu, lootes lihtsameelselt sellele, et poliitikud ei hakka rahaga hääli ostma. On eksitud ennustustes, sest kogumispensioniga liitunute nii suurt arvu ei osanud keegi ette näha. Järgneva aastakümne valitsustele tekitab see täiendavaid probleeme, 2030 ja hiljem võimul olijad ütlevad aitäh. Vananev ühiskond tekitab sama valusaid probleeme näiteks ka tervishoius, kus strateegiline mõtlemine näib takerdunud seisus olevat.

Pensionide küsimuses määrava tähtsusega suurus on tööealiste ja pensioniealiste inimeste suhe. Selle muutmine on lihtne loosungites, kuid keeruline praktikas. Iga samm, mis võimaldab töö- ja pereelu paremini kokku viia, suurendab sündimust. Iga ühiskonnas tehtav (kas või masust tingitud) kärbe, töötab sellele vastu. Võõrtööjõu abil olukorda parandada pole võimalik. Tõsi, probleemi saab nii paariks aastakümneks edasi lükata, kuid siis avaldub see veelgi räigemal kujul. Lisaks veel suur hulk muid pingeid, mis väikesel rahval seoses sellega kindlasti tõusevad. Seega puudub eeldus pensionidele strateegiliselt mõteldes loota, et selles suhtarvus midagi oluliselt paremaks muutuks. Seetõttu ei olnud võimalik pensionireformile ka uhkeid eesmärke seada.

Pensionireform Eestis peab tagama, et keskmise pensioni suurus keskmisest palgast oleks 40%, nii nagu täna. Ja vaatamata sellele, et tööealiste inimeste arv pensioniealistega võrreldes väheneb. Ka paljuräägitud pensioniea tõus on siinkohal mitte lahenduseks, vaid leevenduseks.
Seejuures tuleb arvestada, et see keskmise pensionäri 40% keskmisest palgast makstakse tulevikus välja põlvkondade solidaarsusel põhineva sotsiaalkindlustuse ja inimese enda poolt kogutu kokku liitmisel. Selle taseme hoidmiseks tuleb pensione indekseerida ja viimane asjaolu näibki päevapoliitilistele (taktikalistele) huvidele pinnuks silmas olevat. Kordan – kehtiv indeks hoiab keskmise pensioni 40% tasemel, mitte ei vii seda 45 või 50%-ni keskmisest palgast! Seega käitub indeks nii krooni kui tulevikus euro suhtes riigimehelikult ja vastutustundlikult.

Indeksi toime on ju lihtne. Kui tõusevad palgad, peavad tõusma ka pensionid. Kui palgad ei tõuse, pensionid ei tõuse. Tänaseks on pensionide indekseerimises toimunud neli suurt muudatust. Esialgu liig konservatiivsena tehtu viis palgad pensionidel eest ja headel aegadel tasandasid poliitikud selle puuduse järjekordse poliitilise otsusega. Indeks ideena peaks olema aga poliitikavaba. Teiseks säilub esimese samba ja teise samba koosmõjus olukord, kus 1/3 osas on pension võrdne ja 2/3 osas sõltub inimese palgast ja töötatud aastatest. Järsust majanduslangusest tingituna lisandusid sinna sätted, mis lubavad valitsusel indeksit ajutiselt vähendada ja palkade languse korral ( miinusmärgiga indeksi juhul) seda järgmistel indekseerimistel arvestada. Seejuures saab kõik toimuda eelmise aasta tulemuste alusel, sest laest ei ole võimalik indeksit leida. Sellel aastal toimus pensionitõus eelmisel aastal toimunud palgatõusu tõttu. Kui surutis tõusuks pöörab ja palgad jälle tõusma hakkavad, siis tõusevad pensionid aasta hiljem.
Iga muudatus indekseerimisel peab aga lähtuma pikast perspektiivist, mitte soovist järgmine eelarveaasta kuidagi ära klaarida.
Siinkohal on ilmselt sobilik üks vahemärkus. Kuna SKT on langenud 2006 aasta tasemele, siis olevat mõistlik viia ka avaliku sektori poolt tehtavad kulutused samale tasemele. Kuidas seda teha, pidavat olema poliitikute mure. Ma arvan, et poliitikud saavad selle ülesandega hakkama siis, kui ettepaneku tegijad leiavad lahenduse küsimusele, kuidas viia ka hinnad turumajanduse tingimustes 2006 aasta tasemele.

Lõpetuseks olen sunnitud minema veelgi laiemale pinnale, sest kui sest surutisest muud kasu pole, siis mõni asi võiks selgeks saada küll.
Tunnistagem fakti, et me elame vananevas riigis, kus sotsiaalkulutuste osakaal on Euroopa mõistes äärmiselt madal. Me oleme seetõttu sunnitud tegema pensionireformi ja peame tegema sama strateegilisi otsuseid tervishoius ja hoolekandes. Me soovime, et rahvus säiliks ja sündivus suureneks. Me tahame võimalikult kiiresti üle minna eurole, sest see oleks kõige universaalsem tee majanduslangusest jagu saamiseks ja oluliseks suuruseks ka siis, kui langus tõusule pöörab. Me loodame hoida avaliku sektori puudujääki langusaastatel võimalikult väikesena, sest muidu poleks meie raha usaldusväärne. Me soovime, et meie inimesed töötaksid valdavalt siin, ei peaks otsima paremat elu mujal, oleksid haritud ja oskajad. Ja siis me veel soovime, et maksud oleksid võimalikult madalad. Kas see kõik korraga on ikka võimalik? Ja kui millestki loobuda, siis millest? Strateegilises mõttes tähendaks sotsiaalpoliitikast loobumine kaitsejõudude laialisaatmist. Seetõttu lõpetagem see vapratele ja ilusatele mõeldud muinasjutt madalatest maksudest. Madalad maksud meeldivad meile ju seetõttu, et me lihtsalt ei taha maksta. Mitte seetõttu, et nad oleksid arengu vedajaks.

Jürgen Ligi, mis toimub?

2009-06-11T08:22:00.000-07:00

JÜRGEN LIGI, MIS TOIMUB ?

Heakene küll. Meil on täna vähemusvalitsus ja sellel liidul võivad olla hoopis teised eesmärgid, kui eelmisel. Eelmise nädalani võis kuidagi eeldada, mida Reformierakonna ja IRL-i koalitsioon soovib. Hoida riigi tulud ja kulud mõistlikus suuruses defitsiidis ning mitte põhjustada ülemäärast hindade kasvu.

Igati arusaadav eesmärk, mille saavutamiseks nägid sotsiaaldemokraadid valitsusliidu kaaslastest erinevaid lahendusi ja nii meie teed lahku läksidki. Nüüd aga arutan, hääletan ja vaidlen Riigikogus nii lisaeelarve kui seadusemuudatuste üle ja pean seejuures tunnistama, et ei saa enam aru, kuhu püüdlete.

Teie ettepanekud valitsussektori puudujäägi viimiseks alla 3 protsendi SKP-st ei anna lõpptulemusena seda mahtu välja. Ligi miljard krooni jääb 2009. aasta arvestuses puudu.

Samal ajal olete teinud ise ettepaneku käibemaksu tõstmiseks ja toetate roheliste mõtteid, mille tulemusena ei tõuse mitte ainult kütuse ja gaasi hind vaid kõik hinnad ja seda juba 1. juulist. Seejuures ei varja ettevõtjad, et keskkonnatasude suurenemise tulemusel kasvab tööpuudus ning Maastrichti kuulsate kriteeriumide alusel on oht, et me ei suuda täita ka hindade stabiilsusele esitatavat nõuet.

Mulle on loomulikult vastumeelt, et kogu tulude tõusu maksab kinni ainult tarbija. Ehk siis inimene, kelle kogu tulu läheb ots-otsaga toimetulemisele. Väikesepalgalised ja pensionärid maksvad kogu asja kinni. Aga nende sammude tulemusena võib küllalt kindlalt väita, et lisaks eelarve tasakaalu kriteeriumile paneme nüüd suure küsimusmärgi alla ka hinnakriteeriumi täitmise.

Kokkuvõtvalt – valitsussektori tasakaalu saavutamisest oleks te nagu loobunud ja hindade tõusu osas ükskõiksed. Vähemalt rahandusministri tasemel võiks ju ausalt tunnistada, et eurole üleminek ei ole enam eesmärk.

Ja kui see eesmärk on maha maetud, siis saaks majanduse elavdamiseks kasutada hoopis teisi võimalusi. Näiteks ei pea enam vähendama haiguste korral makstavat hüvitist ja kasutama palju jõulisemalt ravikindlustuses olevaid reserve!

Hinnates teie samme, näen ma:

- tulude ja kulude tasakaalu viimine ei ole küllaldane ja me läheme oma defitsiidiga üle 3 protsendi

- tänu valitsusliidu koostööle rohelistega tõusevad hinnad kiiremini, kui me endale lubada võiks

- te suurendate tööpuudust ja maksukoormuse tõus jääb väiksema sissetulekuga inimeste kanda.

Ainsaks eesmärgiks paistab valitsusliidul olevat soov tõestada, et nad suudavad lisaeelarve vastu võtta ja vähemusvalitsusena tegutseda. Mis saab seejuures majandusest, töökohtadest ja töötutest, töötajatest ja ettevõtjatest, eelarve tasakaalust ja eurost ? Kas see siis polegi enam oluline?

Enamusest, vähemusest ja ühtsusest

2009-05-23T04:07:00.000-07:00

Üks kõige koomilisemaid lauseid poliitilises elus kõlab nii – on alustatud konsultatsioonidega, mis pole veel ülekasvanud läbirääkimisteks. Avalikkus võtab seda kui sõnademängu ja loomulikult on tal õigus.

Hetkel püüavad Reformierakond ja IRL luua enamusvalitsust koos Rahvaliiduga ning sisuliselt peavad läbirääkimisi uue koalitsioonileppe sõlmimiseks. Rahvaliidul on kindlasti keerukas otsuseid langetada, sest lisaks leppele on kaalukausil ka erakonna tulevik tervikuna. Ja seda Riigikogu järgmisi valimisi silmas pidades. Noorematel olijatel on usku Rahvaliidu iseseisvasse tulevikku. Kogemustega poliitikud aga saavad aru, et küsimus on selles, kellega koos Rahvaliit järgmistele Riigikogu valimistele läheb.

Igal juhul vajab moodustatav enamusvalitsus uut mandaati ja seoses sellega peaministri hääletust Riigikogus. Seda hääletust on vaja eelkõige peaministril endal, sest ilma selleta jääks „mine sa neid rahvaliitlasi tea…” mentaliteet uude koalitsiooni selle sünnihetkest peale. Kui kõiges muus on kokku lepitud, siis ei võta üks hääletus Riigikogus ka palju aega.

Kuna Ansip ja Laar leidsid kasuliku olevat sotsiaaldemokraadid igal juhul valitsusest välja tõrjuda, siis jätkatakse esialgu vähemusvalitsusega. See variant on valitsusliitlastele keerukas. Iga tõsise otsuse tarbeks on vaja opositsioonilt hääli küsida ja rahvasaadik Kundla häälest ei pruugi piisata. Valitsust pidada saaks küll härdas üksmeeles, aga seaduste muutmiseks tuleks sageli luua uus koalitsioon ja tark opositsioon ei jäta seda võimalust omalt poolt kasutamata.

Välja on käidud ka rahvusliku ühtsuse või siis kriisivalitsuse idee. Minu arvates täiesti valel ajal ja valede inimeste poolt. Kui tõesti vähemusvalitsus loobub ja enamusvalitsust ei õnnestu kellelgi moodustada, siis oleks selline valitsus alternatiiv Riigikogu erakorralistele valimistele. Kindlasti ei saa aga rahvusliku ühtsuse valitsust moodustada ühe erakonna eestvõttel. Kui see mõte on tõsine, saab ettepanek tulla näiteks presidendilt ja just valikuna – kas valitsus kõigi erakondade osavõtul või uued valimised. Hetkel näib mulle see mõte vee segamise või siis PR-trikina, kus lisaks kõigele kasutatakse tuntud ja tunnustatud inimeste nimesid neilt selleks luba küsimata.

Must huumor (tööturul) ei lähe läbi

2009-05-14T16:07:00.000-07:00

Kas olete ikka aru saanud, mille üle vaidlus töölepinguseaduse jõustumise asjus käib?

Aasta tagasi peetud läbirääkimistel tööandjate, ametiühingute ja valitsuse vahel saavutati tasakaal sellel teel, et tööandjale läks koondamine lihtsamaks ja töötajale töötuks jäämise korral kindlustus priskemaks.

Kiirelt kasvanud tööpuuduse juures tähendaks uue seaduse jõustumine seda, et tänastest sissemaksetest töötuskindlustusse ei piisa. Ehk siis peaks maksma rohkem, et uus seadus ka toimida saaks. Sotse see ei segaks, sest tööandjad ja ametiühingud on mõlemad ise nõus rohkem maksma. Aga kaaslased valitsusliidust ei julge sellega nõustuda.
Välja maksta saab töötukassast aga ikka niipalju, kui seal raha on.

Näen vaidluse lahendust selles, et kui sissemaksed töötukassasse ei suurene ja töötaja jaoks kindlustus paremat kaitset ei paku - siis ei saa ka koondamine lihtsamaks minna. Vastasel korral ei jää aasta tagasi tööturu osapoolte vahel saavutatud tasakaalust ju midagi järgi.
Lihtsamalt. Kui töötaja jaoks jääb kindlustushüvis poole palga peale ja omal soovil lahkudes hüvist ei saa, siis tuleb talle maksta ka sama suurt koondamishüvist, kui täna.
Maksemäära tõsta poleks vaja ja kehtima jääb vana kord.
Uued , tööandja elu lihtsamaks ja töötajale paremaid võimalusi pakkuvad seadusesätted - ootaksid paremaid aegu.

Ei peaks olema väga keeruline, või kuidas? Meile aga pakutakse päevast päeva, et tööandjale tuleks koondamine lihtsamaks teha, aga töötuks jäänule priskemaks ei lähe miskit.
Mõni eriti agar ei häbene seda isegi kompromissiks nimetada !!!
Must huumor ja ei lähe läbi. Mitte kuidagi kohe ei saa sellega nõustuda.

KOLMAPÄEVAL KELL POOL VIIS KÄRBETEST JA MUUST

2009-04-29T06:30:00.000-07:00

Mitmest erakonnast koosneva valitsusliidu korral on poliitiliste otsuste langetamise loogiline käik selline, et kõigepealt lepitakse kokku selles, mida tehakse ja seejärel asuvad ministrid ja saadikud kokkulepitut täitma. Üleüldine majanduslangus on sundinud tänaseid võimuliitlasi pidevalt neid läbirääkimisi pidama. Kõige ehedam näide pärineb selle aasta algusest, kus erakondade vahel saavutatud kompromissid said seejärel valitsuses edasiarendatud ja Riigikogus vastu võetud.
Järjest kurjemaks muutuvad majandusprognoosid tõstatasid küsimuse kulude-tulude suuremast tasakaalust uuesti. Lihavõtte eel peetud vaidlustes leidsid meie kolleegid reformierakonnast ja isamaaliidust, et seekord poliitilisi kokkuleppeid erakondade vahel hakatakse otsima alles siis, kui rahandusminister on omad ettepanekud lauale pannud. Võib ka muidugi nii, kuigi minu meelest sellega kaotatakse ajas, sest minister peaks lähtuma eelkõige liidukaaslaste vahel kokkulepitust ja mitte niivõrd tema enda erakonna seisukohtadest. Kui aga need kokkulepped puuduvad, ei olegi tal midagi muud arutamiseks anda.
Seetõttu ei peaks olema midagi imestamisväärset Padari poolt ette pandus. Valitsussektori parema tasakaalu huvides tuleb tõesti mõelda nii kulude vähendamisele kui tulude tõstmisele. Nõustun hinnanguga, et valida on ainult väga halbade valikute vahel. Aga valida tuleb ikkagi.
Edasine sündmuste käik on iseenesest loogiline. Valitsusliidu kaaslased välistavad neile täiesti vastuvõetamatud ettepanekud. Tulude suurendamise osas on nii Reformierakond kui IRL osa ettepanekutest neile täiesti mittesobilikeks pidamas. Kulude kärpimise asjus aga leidsid, et Padari ettepanekutest jääb väheseks ja ollakse valmis veelgi rohkem kärpima.

Peaministri poolt eile antud suunis, et ministrid esitaksid homseks oma nägemuse nende poolt juhitava ministeeriumi kulude kärpimiseks 8% jagu, on äärmiselt keeruline. Ma tõesti ei kujuta ette, kuidas selle ülesandega hakkama saadakse. Tahaks siinkohal öelda, et tunnen ministritele kaasa, aga sotsiaalminister Pevkurile jääb peaministri suunise täitmise asjus kaastundeavaldusest selgelt väheseks. Ilmselt oleks see asjakohane ka mitme teise ministri puhul.
Siinkohal tahan aga meelde tuletada, et ministrite poolt tehtavad ettepanekud peavad saama kõigi valitsusliidu osapoolte heakskiidu. Ehk see loogika, mis kehtib tulude suurendamise võimaluste osas, kehtib ka kulude kärpimise asjus.
Tänu ajakirjanike tublile tööle jõudsid Padari ettepanekud kiiresti meediasse. Soovin, et sama tublid oldaks ka tulevikus ministrite või siis erakondade poolt tehtavate ettepanekute asjus. Siis saaksid kõik ka tegelikult aru, millised need väga halvad valikud tegelikult on.

Tulud, kulud ja töötuskindlustus

2009-04-16T14:15:00.000-07:00

Meeldetuletuseks. Töötuskindlustuse abil maandavad tööelu riske tööandjad ja töötajad. Selles kindlustuses on nad mõlemad nii andjad kui saajad. Tööandjate maksetest kaetakse tööandjate riskid ja töötajate maksetest töötajate omad. Põhimõte – nii palju kui maksad, nii palju ka saad, kehtib ka selles kindlustuses. Nii, nagu kõigis muudeski.
Tänaseks on siililegi selge, et uute kohustuste rahastamine töötuskindlustusest maksab rohkem, kui 1,5%-ni tõusev maksemäär. Sellest 0,5% on tööandja makse ja 1,0% töötaja poolt makstav. Uue töölepingu seaduse ja ka töötuskindlusest makstavate uute hüviste jõustumisest on sisuliselt huvitatud nii tööandjad kui töötajad. Tööandjad seetõttu, et osa koondamishüvistest ei maksa jõustuva seaduse alusel mitte enam iga tööandja ise, vaid tehakse seda tööandjate vahel solidaarselt töötuskindlustuse kaudu. Töötajad seetõttu, et laieneb hüvise saajate ring ning tõuseb ka hüvise määr.

Mis see maksma läheb, on arvutatav suurus.

Tänaseks on töötajate pool jõudnud teadmisele, et nad on valmis maksma 2,5% palgalt selle nimel, et neid uusi hüvitisi saada. See on rohkem, kui täna ja rohkem, kui 1. juulist peaks kehtima hakkama. Sellegi poolest on töötajate pool kõrgema maksumääraga nõus, sest ollakse valmis tööta jäänud kolleegi hädas aitama.
Ka tööandjate uute võimaluste hind on teada ja see on 1,2% väljamakstud palkadelt. Millegi pärast aga ei olda seda hinda valmis maksma. Ehk siis soovitakse rohkem, kui ollakse valmis panustama. Töötajad oskavad arvutada ja tööandjad millegi pärast mitte.

Ja veel. Ma ei saa kuidagi aru, mida head või halba on siinkohal poliitikutel ütelda? Kui töötajad on nõus töötuskindlusest saadava eest rohkem maksma, siis miks peaks seda keelama? Sisu poolest on ju asi selles, et uus seadus aitab raskeid aegu kergemini üle elada nii töötajatel kui tööandjatel.

Töötukassast

2009-03-26T09:40:00.000-07:00

Suur soov oli, et järgmise nädala alul saaks Töötukassa nõukogu rahulikult ja konstruktiivselt keerulist olukorda arutada. Tõsine asi vajab lahendusteks töörahu, mitte tulistamist. Aga näe, läks laskmiseks.

Kõigepealt seisust. Töölepinguseaduse ja töötuskindlustuse seaduse muudatused on kompromiss, mis sündisid aasta tagasi. Hoopis teistes oludes, „lehmanni eelsel” ajal, nagu saanud kombeks öelda. Juba mõnda aega on selge, et kehtestatud maksemäärad ja uue seaduse jõustumisel kaasnev hüviste tõus ja selle saajate ringi laienemine viivad lõpptulemusena töötuskindlustuse 2010 aasta lõpuks miinusesse. Tuleb teada ka seda, et kehtiv seadus nõuab töötukassa nõukogult ettepanekut maksemäärade tõusuks siis, kui kassa kohustused ja rahalised võimalused ei ole vastavuses.

Valitsus ootas tööandjatelt ja ametiühingutelt üksmeelt ja ettepanekut olukorra lahendamiseks. Seda ettepanekut kahjuks ei tulnud. Kui ametiühingute väljaöeldud seisukohti võib lugeda riigimehelikeks ja mõistlikeks, siis tööandjate soov kompromissidest eemale hoida, on mulle ebameeldivalt üllatav ja isegi naiivne.

Iseenesest lahendusi rohkem polegi, kui ainult kaks. Need on maksemäära senisest kiirem tõstmine ja suurenevate kohustuste edasilükkamine. Kui palju tõsta ja kui kauaks edasi lükata, on puhas rehkendus. Lahendus tuleb leida loomulikult kolmepoolses koostöös, aga kas või ainult näitena julgen teha ettepaneku viia maksemäär 1.juulist 2009 seaduses lubatud maksimumini ning lükata töölepingu seaduse jõustumine poole aasta võrra edasi.
Seejuures saab edasi lükata vastuvõetud seadust ainult kogu selle hiilguses, mitte osaliselt. Möönan, et see on ebameeldiv kõigile. Tööandjate jaoks lükkub edasi suurem paindlikkus töösuhte lõpetamisel ja töötajate jaoks suurem turvalisus töökoha kaotusel. Äärmiselt rumal oleks arvata, et ametiühingud ja sotsiaaldemokraadid nõustuksid töötajatele vajalikke sätteid edasi lükkama ning samal ajal tööandjatele meelepäraseid juuli algusest rakendama.
Tööturu probleeme saab ja tuleb lahendada ainult kokkulepete teel. Soov ainult töö tegija kulul lahendusi leida ei ole mitte ainult ebaviisakas, vaid ka rumal.

kultuurisündmus: Eiki Nestor dj-puldis

2009-03-14T03:52:00.000-07:00

pildil DJ EikiNestor koos biitnikust poja Madis Nestoriga

Kultuurisündmus BiiT esitleb!

Reedel, 13. märtsil toimus Von Krahli baaris"VINGED VANAD" (Vanad ja noored? Isad ja pojad? ) Taas oli aeg võtta kapist välja tantsukingad, hea tuju, avatud meel ning tulla reede õhtul osa saama millestki kordumatust. Seekord tehti kummardus geniaalsetele melomaanidele, kes on mõjutanud meid kõiki - küll erinevatel viisidel, aga siiski!

Daamid ja härrad, oma plaadikogu lemmikuid jazzist rockini esitles EIKI NESTOR ning võimsa videodiskoga Cat Stevensist Smokie'ni PEETER JALAKAS.Tõusva Päikese maale sooritab kummarduse Jaapani-eri'ga HELEN SALUVEER.Lisaks teise generatsiooni BiiTnikud Madis Nestor, Sten "Gun" Saluveer ja Jaagup Jalakas.

Vaata ka http://www.biit.me/ kust saad tellida muusikat, filme ja mänge, mida hing ihaldab.

Vinged Vanad läksid hinge ja sellest räägitakse linnapeal siiani. Neid oodatakse ikka ja jälle tagasi...

Haldusreformist lühidalt

2009-03-03T09:24:00.000-08:00

Päevalehe ajakirjanik Mirko Ojakivi on viidud eksiteele ja ma ei teagi, kes sellise apsaka tema täna Päevalehes ilmunud loo sisse suskas. Nimelt pole sotsiaaldemokraadid mitte kunagi väitnud, et nad ei pooldaks haldusreformi elluviimist. Ma ei oskakski seletada, miks me minister Kiisleri kava ei toeta. Sest mida pole näinud, seda pole näinud!
Kui nüüd mingi kava tehtud on, siis tuleb seda kindlasti arutada. Tähtis on, et haldusreformi tehes oleks meil selge, miks me seda reformi teeme. Haldusreformi eesmärk ei saa olla omavalitsuste arv. Heal juhul saab see olla haldusreformi tulemus.
Haldusreformi eesmärgis peab olema selgus selles, milliseid avaliku halduse ülesandeid täidetakse riigi, milliseid maakonna ja milliseid tänase valla või linna tasandil. Täna me oleme sunnitud tõdema, et mitmed ülesanded jäävad keskvalitsuse ja omavalitsuste vahele õhku. Mõlemad peaksid neid funktsioone täitma, aga saavad näpuga ka üksteise peale osutada.
Õigus on ka õiguskantsleril ja riigimehelik on riigikontrolör, kui nad väidavad, et omavalitsustele on pandud ülesandeid, mida üksinda lahendada nad ei suuda. Kehtivas halduses on pandud suur lootus omavalitsusliitudele ehk siis omavalitsuste vahelisele koostööle. Olen veendunud, et inimesed nendes liitudes on täitnud neile pandud kohustusi heas usus ja vaimus. Kohustetundlikult. Aga samas olen ka veendunud, et loota ratsionaalseid otsuseid maakonna tasandil nendelt liitudelt kõigis küsimustes oleks naiivne. Kas või seetõttu, et liitudel puudub näiteks kindel tulubaas.

Seega on minu esimene ettepanek minister Kiislerile haldusreformi läbiviimiseks -
määratleda selgelt, milliseid avaliku halduse õigusi ja kohustusi tuleb teha keskvalitsuse, milliseid maakonna ja milliseid tänase omavalitsuse tasandil. Kui see on tehtud, siis saab arutada edasi, kas maakonna tasandil saame loota omavalitsuste koostööle või tuleks valida maavolikogu. Minu selge eelistus on valitud volikogu ja tema poolt määratud maavanema poolt. On täiesti selge, et paljud avaliku halduse ülesanded on mõistlik ka tulevikus otsustada tänasel valla tasandil. Ja miks ei peaks ka siis selle tasandi volikogu kätte võimu usaldama ?
Kui kõik need küsimused on vastuse leidnud, selgub ka mõistlik omavalitsusüksuste arv.
Puusalt tulistades reforme ei tehta.
Aga Kiislerile soovin edu.

Nota Bene!

2009-01-28T02:57:00.000-08:00

Kõigepealt tahan öelda seda, et igasugune kärpeettepaneku tegemine ajakirjanduse vahendusel ei ole tark tegevus. Peale segaduse, suure arvu hämmelduses või lausa vihaseid inimesi ja kahtlaselt suure hulga vastukäivaid uudisklippe, ei saavuta me midagi. Siin ei ole võitu. Mitte kellelegi.

Teiseks peaks reformierakonna peasekretär vabandama kõikide “krokodillide” koosolekutel osalenute ees, sest mitte ühelgi neist pole mitte mingisugusel kujul arutatud kogumispensioni riigipoolse panuse kaotamist.
Ja seda panust ei olegi võimalik kaotada. Eelkõige seetõttu, et liitusid inimesed teise sambaga vabatahtlikult ja kindlate tingimuste alusel. Neid tingimusi olematuks teha pole võimalik. Neid tingimusi muuta saab ainult sellisel moel, et vabatahtliku otsuse langetanud inimesed ei kaota. Valitsussektori tasakaalu me aga siis ei mõjuta. Pensionireform on niivõrd pikaajaline suurus, et mõneaastased majandussurutised või ka muud tähtsad muudatused (näiteks rahareform), on selle kõrval köömes.

Riigi panuse kaotamine kogumispensionisse ei tule kõne allagi.

Tankid või eurod

2008-11-28T02:17:00.000-08:00

Tänases Terevisioonis leidis Kaitseministeeriumi värske kantsler, et üheks tema ülesandeks on ühiskonnale selgeks teha lihtne tõsiasi – riigi kaitsevõime ei ole ainult sõjaväelaste pärusmaa. Kümme punkti kümnest !
Ma püüaks seda sama seletada ka kaitseministrile. Kõikvõimalikud analüütikud tunnistavad, et kaasajal ei ole riikide julgeolek ohustatud mitte niivõrd tankide ja püsside põhiselt, vaid majanduse kaudu. Seetõttu on selge huvi vähendada majanduse haavatavust võõra ja vaenuliku jõu poolt.
Suurus nimega “Eesti kroon” on ilma mingi kahtluseta kergesti rünnatavam kui suurus nimega “euro”. Täiesti võrreldav seis asjaoluga, et Eesti NATO liikmena on kindlasti paremini kaitstud, kui me NATO liikmeks poleks mitte.

NATO-sse astudes võtsime me kohustusi ja andsime lubadusi. Euroga liitumiseks tuleb meil samuti kohustusi täita ja , kahju küll, samas mitmeid valitsusliidu poolt antud lubadusi keerulises majandusolukorras paremaid aegu ootama jätta. Või siis täita mahus, mis hetkel jõukohane.

Minu veendumus on, et ka Eesti parema kaitstuse nimel tuleb meil võimalikult kiiresti ühineda euroga. Selle saavutamiseks aga tuleb paraku oodata meie lubaduste osas kaitsekulude tõstmisel. Langeva sisemajanduse kogutoodangu juures on kaitsekulutuste külmutamine 2008. aasta tasemele samm, mida võiksid hinnata ka meie NATO partnerid.
Ühinemine euroga suurendab meie julgeolekut kordades rohkem, kui miljonid kaitsekulude kasvuks. Ja kuidagi tobe oleks tõdeda, et Eestil jäi euroga ühinemata seetõttu, et on NATO liige ! Need kaks liikmelisust ei saa olla kuidagi vastuolus.

Tööpuudus on probleem number üks

2008-11-15T00:45:00.000-08:00

Tänaseks vastavad ärevad teated tööturult sama murelikele uudistele majanduses toimuvast. Nii, nagu võis karta, ei jäänud nad tulemata. Ja kuigi hetkel on veel tööpuudus kaks korda väiksem, kui kõige raskematel aastatel, ei ole olukorra peatset paranemist veel näha.

Kindlasti on Eesti tööpuuduse kasvuks paremini valmis, kui kümme aastat tagasi. Seda eelkõige tänu valitsuse, ametiühingute ja tööandjate koostöös loodud töötuskindlustusele, mida siis ju veel polnud. Aga siis polnud ka neid tuhandeid inimesi, kes oleks oma tulevikku kavandanud pangalaenu abil loodud kodule. Murede koorem, mida tööta jäänud inimesel lahendada tuleb, on samuti suurenenud. Kas saab siinkohal midagi asist kiiresti ette võtta, et turumajandusliku lainetuse miinuspool kergemate valudega üle elada?

Riigikogu menetluses on palju vaidlusi tekitanud töölepinguseadus, mis ametiühingute ja tööandjate kokkuleppe tulemusena sai turvaliselt paindliku kuju. Sama kokkulepe näeb ette, et seadus peaks jõustuma 1.jaanuaril 2010. Eelnõu näeb ette olulisi muudatusi töötuskindlustuses ja seda nii töötaja kui tööandja poole pealt. Töötajate jaoks on tähtis kindlustusest makstava hüvitise suurenemine töötuks jäämise korral 70 % protsendini varasemast palgast ning veelgi olulisemana isikute ringi laienemine, kellel hüvitisele on õigus. Asetagem end tööta jäänud ja panga ees kohustust omava inimese olukorda. Teadmine, et kui menetluses olev eelnõu oleks juba seadus, ei anna talle suuremat hüvitist või õigust sellele hüvitisele. Seda annab ikkagi seadus siis, kui see vastu võetud on ja kehtib. Uus seadus vähendab pankrotistumise ohtu ka ettevõtjate tarvis. Siit ka selge küsimus lepingu sõlmijatele – kas me mitte ei vaja uut seadust veelgi varem, kui senine kokkulepe ette näeb?

Suurem sissetulek töötuks olemise korral on aga ajutine abinõu, mis rasked ajad aitab üle elada. Palju tähtsam on uus töö. Selles vallas on oluline samuti kolmepoolselt kokku lepitud samm, et riigi tööturuameti kohustused antakse üle töötukassale. Kui kohustus maksta hüvitisi ja kohustus otsida inimesele uut tööd on ühe mütsi all, oleme kõik ainult võitnud. Vastava seaduseparanduse ettevalmistus on aga võtnud kahjuks loodetust rohkem aega. Eelnõud ettevalmistav sotsiaalministeerium võiks suuremate vaidlusteta nõustuda tööandjate ja ametiühingute ettepanekutega ühendasutuse nime ja juhtimise asjus ning eelnõu Riigikogule kiiresti üle anda. Äärmiselt rumal oleks mainitud põhjustel kaotada aega, mida meil enam pole.

Valitsuse ees seisab veelgi keerulisem ülesanne, elavdada majandust ja suurendada tööhõivet. Eesti liitumine Euroopa Liiduga pani meie majanduse rööbastel kiiresti liikuma. Varasem liitumine euroga oleks andnud sellele liikumisele täiendava tõuke ning kes iganes analüütik või mis iganes pank poleks saanud spekuleerida meil kehtiva rahavääringu asjus nii, nagu osad seda täna teevad. Inetult ja otse öeldes – meil on nüüd raskem selgitada, et Eesti pole Läti. Üleminek eurole oleks aga see nupp, millele vajutamine meie majanduse uuesti käima veab ning sellega töökohti loob.

Haldamisest ja reformist

2008-10-24T07:01:00.000-07:00

Esimene küsimus, mida üks muudatusi kavandav tegelane küsima peaks on lihtne – mis on uuenduste eesmärk ? Kuni sellele küsimusele vastus saamata, on igasugune sebimine tarbetu ja avalikkusele arusaamatu. Näiteks nüüdseks kurikuulsaks saanud seni toimumata haldusreform. Ehk mis on selle reformi eesmärk?
Kodanikule / maksumaksjale on tähtis, et otsused avalike teenuste ulatuse ja rahastamise asjus on langetatud selleks kõige pädevamal tasandil. Mida peaks tegema Riigikogu ja Vabariigi Valitsus? Mida kohalik volikogu ja linna-vallavalitsus? Vastuste leidmine nendele küsimustele ongi haldusreformi eesmärgiks.

Võimude segasus
Kõige häbiväärsem on, et paljudel juhtudel on pädevus kesk- ja kohaliku võimu vahel sellisel moel “ära jagatud”, et maksumaksjal ei õnnestu ka kõige parema tahtmise juures selgust saada, kellega asju ajada.
Riigi haldamise asjus on jabur, et mitmeid näiliselt kohalikule võimule pandud kohustustusi on neil keeruline täita. Kui mitte võimatu. Kas me saame rääkida pädevast ja iseseisvast omavalitsusest, kui vallavanem ja linnapea peavad neile pandud ülesannete täitmiseks pidevalt “kaapima” riigieelarve või ministeeriumide “kintsu”?

Ideaalis peab riigieelarves piisama ühest reast, et kirja panna kogu omavalitsuste toetuseks minev summa. Täna ei jaksa ega viitsi neid ridu keegi kokku lugeda.
Täiesti lubamatu on aga olukord, kus kohalik võim talle selgelt üle jõu käivate küsimuste lahendamisel arvestab eelkõige enda, mitte aga omavalitsuse piirides elavate inimeste huvidega. Seejuures olen mina viimane, kes siinkohal kohalikule volikogule näpuga näitab. Sellised otsused on tegemata haldusreformiga sissekodeeritud.
Teemad, kus kõik ülalmainitu kõige teravamalt hinge riivab: haridus, hoolekanne, tervishoid, ühistransport, vee - ja prügimajandus. Võite ise loetelu jätkata.

Haldusreformi eesmärk ei saa olla kohalike omavalitsuste arv. Vastupidi – see arv peab olema haldusreformi tulemus. Seejuures kaugeltki mitte kõige olulisem tulemus.
Kindlasti leidub teadjate seas neid, kes väidavad, et sellisel moel haldusreformile lähenedes jõuame me kahetasandilise omavalitsuse vajaduse tunnustamiseni, sest üks otsustuskoht näikse puudu olevat. Õige ! Kui riiklik tasand ei annaks head tulemust ja valla-linna tasandile pole vastuste andmine jõukohane, tulebki maavolikogud valida. Aga ka teise tasandi omavalitsus pole haldusreformi eesmärk, vaid tulemus.

Nobeli preemia riigieelarve koostamise eest ?

2008-10-22T03:35:00.000-07:00

Muidugi on Teil õigus. Sellist preemiat Nobeli nimel ei jagata, ei ole kunagi jagatud ja ei hakata ka kunagi jagama. Tänu jumalale, et ei hakata. Sellise preemia taotlejad keeraksid oma rahvale ja riigile korraliku käki. Ometigi näib meil levima arvamus, et 2009 aasta riigieelarve ei ole koostatud Nobeli preemiale kandideerimise vaimus.
See arvamus on sündinud oskamatusest vahet teha riigi ja äriettevõtte eelarvete erinevusest. Tõesti, nii riigil kui äril on tulud ja kulud. Tõesti, nad mõlemad peavad nende tulude-kuludega toime tulema ehk siis kulud tuludega katma. Kui aga äri võib tulude-kulude mittevastavuse korral sulgeda või liigsete riskide kogunemisel ka maksjõuetuks tunnistada, siis riigid endale seda lubada ei saa.
Demokraatlikus riigis on riigieelarve koostamise juures veel üks omapära. Kui diktaator saab suurendada tulusid ja vähendada kulutusi mitu korda päevas, siis demokraatias peab jääma aega arutamiseks ja hääletamiseks. Ehk siis ühel hetkel kell lööb ja eelarve koostajad ei saa enam arutada, kas Lehmanni saatus tabab ka tema Vendi. Meie riigis on selleks kellaks septembri lõpp. Ehk siis riigieelarve tuleb koostada tarkuse ja ettenägelikkuse alusel, mis selleks hetkeks olemas. Ennustatav seis majanduses, sellele vastavad oodatavad tulud ja poliitiliste valikute alusel tehtavad kulud. Järgmised kuud jäävad demokraatiliseks aruteluks sinnamaani välja, et kui riigieelarve jääb riigikogus vastu võtmata, tuleb rahval uuesti valida.

Käesoleval aastal ei jäänud Eesti valitsus lootma kevadistele lootustele majanduses ja ootas augustini. Ka siis oli valida optimistliku, pessimistliku ja nende vahele jääva pragmaatilise majandusennustuse vahel. Kõige lihtsam oleks olnud võtta aluseks kõige optimistlikum 3,5%-line majanduskasvu prognoos ja eelarve selle alusel kokku panna. Rahandusministri ettepanekul oldi vaoshoitumad ja käiku läks 2,6%-line, pragmaatiline. Selle alusel vähendati kulutusi ja kergitati võimalikke tulusid. Aga mingi valik oli vaja valitsusel teha, sest kell lööb.
Loomulikult riskis valitsus sellega, et see prognoos võib osutuda valeks. Hilisemad ennustused võivad olla hoopis teistsugused, järgmise aasta keskel tehtavad veelgi täpsemad ja 2009 aasta kokkuvõtted saavad olema eriti täpsed. Häda on aga selles, et aastal 2010 pole enam võimalik 2009 aasta eelarvet koostada.

Ja ei ole ka võimalik koostada kahte erinevat eelarvet, üht headeks ja teist halvemateks aastateks. Ei saa öelda tuletõrjujale, et hea aasta korral saab su palk olema selline ja halval aastal jälle väiksem. See viimane näide on ülekantav kõigile ja kõigele, mis riigieelarvest sõltuv.
Seega risk riigi tulude ja kulude kavandamisel on alati olemas. Tuntavaks ja tundlikuks saab olukord alati siis, kui tegu raskesti määratlemisele kuuluva seisuga.
Riskid aga on suurused, mida tuleb kuidagi maandada.

Tuleb tunnistada, et meist palju kogenenumad riigid on majanduses toimuva suhtes rahulikud. Eelarveaasta jooksul paratamatutest ala- või ülelaekumistest ei lasta end häirida. Isegi tulude-kulude tasakaalu hinnatakse eelkõige mitme aasta jooksul toimuva alusel. Tähtis on, et halvaks ajaks oleks valmis reservid ja kui neid ei jätku, võetakse kohustusi ette ning tasutakse nende eest hiljem.
2009 aasta riigieelarve asjus tähendab see seda, et kui tulud oodatud mahus ei laeku, on meil olemas üle paari miljardi kassatagavara, peaaegu viis miljardit täiendavat varu pensionide maksmiseks ja ligemale seitse miljardit stabilisatsioonireservis. Pluss neli miljardit ülelaekumisi eelmisest aastast, mis tagavarade täiendamiseks käiku läheb. Vajadusest emiteerida riigi võlakirju või võtta laenu on asi väga kaugel. Ikka väga-väga kaugel. Aga paljudes riikides oleks see kõigile arusaadav loomulik lahendus.

Nii et kindlasti tuleb olla murelik ja tõsine, aga mitte panna end põlema. Väita täna, et 2009 –ndal aastal ületavad riigi tulud kulusid, saab ainult olematu Nobeli preemia laureaat riigieelarve koostamise küsimuses.

ATS

2008-10-14T04:50:00.000-07:00

1. Kõigepealt tuleb kahjuks järjekordselt nentida, et sotsiaaldemokraatidel on reformierakonnast täiesti erinev arusaam üldsuse kaasamisest eelnõude ettevalmistamisse. Kahjuks ei pidanud justiitsminister vajalikuks kutsuda eelnõud ettevalmistavasse töörühma riigitöötajate volitatud esindajaid. Näiteks töölepingu seaduse eelnõu sai pärast tööturu osapoolte kaasamist hoopis uue kuju.

2. Antud eelnõu asjus väljendub ülalmainitud asjaolu selles, et tegemist on pooliku tööga. Avaliku teenistuse ümberkorraldamise juures ei ole tundlik teema niivõrd mitte eelnõus sisalduv, vaid üleminek seniselt süsteemilt uuele. Üleminekusätteid on aga kirjeldatud vaid eelnõu seletuskirjas ja rakendusosa siiani koostamata. Loodetavasti suudetakse siinkohal riigilt palka saavate inimestega asjalikult suhelda.
Põhimõte, et ametnikeks loetakse tulevikus neid riigipalgalisi, kes otseselt teostavad avalikku võimu - on õige. Kahjuks ei ole eelnõu selles mõttes lõpuni läbi mõeldud. Ametnikeks loetakse eelnõu alusel ministeeriumi põhifunktsioone täitvaid inimesi, andmata täpsemat seletust, kes need inimesed on. Üheselt on arusaadav, et näiteks maksuametnik või tervisekaitseinspektor on ametnikud. Aga selle sama eelnõu koostanud juristid? Mina neil avalikku võimu teostavat funktsiooni ei näe. Kuigi ministeeriumi põhifunktsiooni ehk eelnõude koostamist tuleb neil teha. Kindlasti peab aga neil olema õigus streikida. Kohaliku omavalitsuse tasandil on võimalus vahet teha ametniku ja töölepingu alusel tööl käiva töötaja vahel veelgi raskem kui mitte võimatu.

3. Pean õigeks, et üleminek vanalt avalikult teenistuselt uuele toimuks sotsiaalsete pingeteta. Olgu siin eeskujuks riigid, kus varem tööle võetud jätkavad teenistust endistel alustel ja uued töötajad võetakse tööle uute põhimõtete järgi. Seletuskirjast võib järeldada, et seda seisukohta on võetud arvesse. Kahjuks piirdub see teadmine seletuskirjaga.

4. Eelnõus toodu ei lähe kokku varem vabariigi valitsuse poolt heaks kiidetud seisukohtadega muudatustest soodustingimustel pensionide uuendamisest. Ehk siis eelnõu /täpsemalt selle seletuskiri/ on selles osas liiga karm.

5. On tervitatav, et põhipalk peaks tulevikus moodustama ametniku ametipalgast vähemalt 70 %. Samal ajal jäävad lahtiseks paljud küsimused mitte ainult töötasude, vaid ka näiteks tööaja osas. Nende küsimuste täpsustamine on võimalik ka valitsuse ja riigitöötajate vahel sõlmitava kollektiivlepinguga. Kutsun üles justiitsministrit avalikult teavitama valmisolekust nendesse läbirääkimistesse asuda ja selline lepe sõlmida.

6. Küsimus sellest, keda uus seadus loeb ametnikuks ja keda mitte, on äärmiselt tähtis töötajate õiguste seisukohast. Rahvusvaheline tööõigus lubab ametnike kui otseselt avalikku võimu teostavate inimeste streigiõigust piirata. Teistel mitte. Streigiõiguse seisukohast on eelnõu liiga lakooniline. Olen kaugel arvamusest, et selle sätte muutmine kollektiivsete töötülide seaduses tooks endaga kaasa kohe suure arvu streike. Aga õigus selleks, peab inimestel olema.

7. Pean vajalikuks kohtumist justiitsministriga selle eelnõu asjus SDE fraktsioonis ning valitsuse poolset avatud ning koostööaldist dialoogi riigitöötajaid esindavate ametiühingutega.

8. Kaasajal peab töötamine avalikus teenistuses olema loomulik osa tööinimese arengus ja karjääris. Vana avaliku teenistuse kontseptsioon motiveerib inimest pikka aega riigitööl olema. Peaksime mõistma, et see aeg, kus nooruses lõpetatud kool andis inimesele tööd ja leiba pensionipõlveni, on paratamatult möödas. Sellega tuleks arvestada ka avalikus teenistuses. Võimalus eneseteostuseks ja korralik palk – need on 21. sajandil hea ja tõhusa tööjõu leidmise võlusõnad. Mitte pisike ja pikk leib, nagu eelmisel sajandil.

25.septembril 2008

2008-10-13T12:02:00.000-07:00

Eiki kõne peale 2009.aasta riigieelarve üleandmist Riigikogule

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra peaminister!
Kevadel, kui valitsuses läks kiireks tööks eelarve ettevalmistamisel, mäletate, rahandusminister Ivari Padar teatas, et tuleb keerukas eelarve koostamine. Tuleb mõelda nii kulude kärpimisele kui tulude suurendamisele. Aga koht, kust kindlasti kärpeid ei tehta, on need kokkulepped, mis on seadusesse kirjutatud ja puudutavad pensionireformi. Huvitaval kombel oli pärast seda palju imestajaid, miks see Padar sellest räägib. Võib-olla poliitilises mõttes võis seda imestada, aga eelarve koostamise suurte arvude keeles väljendatuna oli see esimene tõsine ja selge valitsusliidu otsus, et neid lubadusi ei rikuta ja neid täidetakse lõpuni. Ja oleks ka olnud imelik, kui seesama valitsus, kes kümneteks ja kümneteks aastateks ette mõeldud sammud seadusesse on kirjutanud, hakkab neid ise esimesena muutma, kui esimene probleemne aasta käes on.

Teine moment, mis ma tahan öelda. Oleks kindlasti parem ja ka see eelarveprotsess ise võib-olla ei oleks nii käre, kui me elaksime stabiilsemal ajal. Paraku jäi selles mõttes valitsuse töö keerukaks, eelkõige seetõttu, et sedasama majandusprognoosi, mille üle täna siin ka kolleegid oma sõnavõttudes vaidlevad, ei saanud kindlaks pidada. Augusti lõpus see kindlus saabus, siis aga jäi aega liiga väheks.

Ma arvan, et olulise panuse üksmeelele jõudmisse ja eelarve valmimisse andis see, et kõik valitsusliidu osapooled, kes olid kevadest saadik omavahel vaielnud, jõudsid sügisel üksmeelele, et midagi ei ole teha: meid aitab välja see, kui me tulumaksureformi maksulangetused vähemalt aastaks edasi lükkame. Edasine töö läks väga kiiresti.
Nii et ma tahan kõigepealt tunnustada valitsust ja Rahandusministeeriumi, kes selle kiiruse puhul toime tulid. Pole ka midagi imelikku selles, et kui kaks nädalat pahandati valitsusega selle pärast, et mingid maksud tõusevad, siis pärast eelarve üleandmist ilmselt kaks nädalat pahandatakse selle pärast, miks mõned kulutused ära jäävad ehk teisisõnu miks makse ei tõstetud.

Meie fraktsioon võtab riigieelarve arutelu tõsiselt. Me usume, et koostöös koalitsioonipartneritega eelkõige, aga mine tea, võib-olla ka opositsiooniga õnnestub meil mõelda selle peale, et saaksid lahendatud needki mured, mis on seotud sisejulgeoleku töötajate ja kultuuritöötajate palkadega. Kindlasti oleme veendunud ka selles, et tuleb lihvida päris mitut seaduseelnõu, mis eelarvega meile üle anti. Aga võib-olla kolleegid Jürgen ja Mart lubavad, et ma opositsiooni õpetama ei hakka. Sellest ei ole niikuinii abi. Aitäh!

Kulka, hasartmängumaks ja klassika

2008-09-04T06:05:00.000-07:00

Kibe vaidlus hasartmängumaksust laekuva raha jaotamise üle toob minuni teadmise, et poliitikas on klassika kategooriasse paigutuvaid reegleid. Need olid, on ja jäävad. Tee või tina, aga ei kao nad kunagi! See reegel kõlab nii: süüdi on alati see, kes kompromissi välja pakub.

Kehtiva seaduse asjus oleks sobilik võrdlus suletud ruumiga, kus jaotatav ühik 100 on protsentides laiali jagatud. Kui selle sisse midagi uut tuua, tuleb kellelgi vähemaks võtta. Sama kehtib siis, kui täna rahastamisele kuuluvate tegevuste vahel midagi ümber jagada soovitakse.
Loo algus on selles, et kultuuriminister Jänes soovis leida laulupidude korraldamisele tema meelest kas siis püsivamat või paremat rahastamise alust. Selleks tuli kelleltki midagi maha võtta ja see koht leiti regionaalministri kontori kaudu rahastamisele kuuluvate kultuuriinvesteeringute kärpimise abil. Pole vast midagi imestada, et see soov leidis väärilise vastuseisu.
Nii moodustati komisjon, kes saja piires arvutas ja kompromissi välja pakkus. Kuna tegu on maksuseadusega, siis vormistaja on loomulikult rahandusministeerium, kes muu.
Nüüd olemegi olukorras, kus kultuuriminister kõigi kaunite kunstide nimel pahameelt avaldab.
Regionaalministri kontor, kas väiksema poliitilise kogemuse või pikema toimemehhanismi tõttu, on veel vakka.
Rahandusministeerium ei saa aru, miks kultuuriminister oma enda ettepanekut ei kooskõlasta, ja võtab vastu vopse.

Siit ka lihtne järeldus – kehtiv seadus jääb päris kindlasti kehtima. Nii on olnud ka varem, kui selles vallas keegi midagi liigutada tahab.

See lugu annab tunnistust teisegi poliitikas igikestva reegli olemasolust:
ametnike tasemel tehtud otsuste eest vastutavad alati poliitikud. Aga see on hoopis teise loo teema.

Kanade munemise ja neljanda stsenaariumi asjus

2008-09-03T07:18:00.000-07:00

Tänases Postimehes on Taavi Veskimägi (IRL) avaldanud loo eelarvest, kui valitsuse proovikivist. Sellele arvamusele tuleb vastata juba ainult seetõttu, et valdavas ülekaalus järgmise aasta eelarve käsitlemisel on kahjuks pealiskaudsus, emotsioonid või eelarvetaotluste kaitsmine meedia, kui erilise advokaadi abil. Taavi aga tõsise inimesena kirjutab aiast ja mitte august selles.

Väidetavalt pole siiani suudetud tuvastada, kust on pärit see muna, millest koorus esimene kana. Sisuliselt sama oluline ja põhimõtteline vaidlus on aastaid /ja mitte ainult meil/ käimas ka eelarve teemal.
Taavi Veskimägi väidab, et “.. kõik muud poliitikad tuleb lähiaastatel allutada eelarvepoliitikale ja kulutada just nii palju või veidi vähem, kui meil tulusid laekub”. Selle väite viimase poolega võib nõustuda, aga ei pea. Selle väite esimese poolega ei saa ma aga kuidagi nõus olla. Möönan, et kui inimene jääb pikaks ajaks teatud valdkonnaga seotuks, siis tundubki see “maailma nabana”. Ka finantsistid – fundamentalistid võiksid mõista, et tähtis on eelkõige enesega toimetulev ühiskond ja rahapoliitika on ainult tühipaljas vahend selle saavutamiseks!
See ei tähenda, et eelarvepoliitika peab kinni maksma kõik, mis kellelegi pähe tuleb. See ei tähenda aga ka seda, et elu riigis suretatakse välja eelarvepoliitika tõttu.
Ehk siis – asi peab olema tasakaalus.

Valitsus kanana peab munema ehk saama valmis riigieelarve. Taavi pakub oma loo lõpetuseks välja kolm võimalikku stsenaariumit, mis kõik paraku on pessimistlikud:
- valitsus üritab terminitega susserdades jõuda tasakaalus eelarveni, kuid ei jõua, ehk siis susserdatud lootusetu muna stsenaarium;
- valitsuse eelarvelise tegevuse pankrot, valitsus eelarvet kokku ei saa, ehk siis munatuse stsenaarium;
- valitsus suudab 2009.
aasta laekuvad tulud ja kulud viia vastavusse, aga sellega on lootusetult hiljaks jäädud ehk siis hilineva munemise stsenaarium.

Julgen siinkohal välja pakkuda neljanda ehk siis muna munemine olukorra, kus teri napib:
- valitsus leiab katteallikad puuduva nelja miljardi krooni leidmiseks, millega tagatakse jõudmine seni kehtinud eelarvekava piirnumbrini. Selleks tuleb poliitikutel käituda riigimehelikult, millestki loobuda, midagi paremasse tulevikku lükata. Seejuures mitte halada ja partneritele näpuga näidata;
- valitsus vaatab kriitilise pilguga üle ministeeriumite eelarvetaotlused, kärbib sealt, kust võimalik ja jätab kärpimata sealt, kust võimatu. Suure tõenäosusega selgub, et puudu jääb veel neli-viis miljardit krooni;
- valitsus langetab otsused viimati mainitud kulutuste rahastamiseks. Seejuures ei peaks häbenema terade võtmist ka salvest kui peos jooksvatest teradest puudu jääb.

TULUMAKSUREFORMIGA POLE KIIRET

2008-08-20T23:19:00.000-07:00

Pea pooled meist ei näe tulu tõusvat maksude langetamisest olukorras, kus riigil tuleb kulutusi tõsiselt kärpida. Võidetud kroonid ei too tulu, kui riigi poolt rahastatavates teenustes kaotame. Ehk siis suurele osale inimesteni on jõudnud lihtne teadmine – tasuta pole siin riigis midagi. Küsimus on ainult selles, kas maksame millegi eest kõik koos, või siis tuleb igal ühel endal maksta. Madalate maksudega neid inimesi valimistel hullutada pole ilmselt võimalik. Sest nad oskavad arvutada. Väga tore!

Tänaseks seadusesse kirjutatud tulumaksuvähendus on iseenesest klassikaline poliitiline kompromiss. Sotsiaaldemokraatide lubadus tõsta maksuvaba tulu määra, reformierakonna lubadus vähendada maksuprotsenti ja IRL-I lubadus anda maksusoodustus ka ühe lapse korral perekonnas. Ma pean tõdema, et ei näe selget eesmärki maksuprotsendi vähendamises ning pean maksuvabastust laste arvust sõltuvalt kaunis ebatõhusaks perepoliitiliseks meetmeks (mõistlikum oleks tõsta peretoetusi). Aga nii kokku lepiti, sest kõik olid ju lubanud ja teisiti ei saanud.
Heakene küll. Nüüd peaks olema kõigil selge, et nende lubaduste täitmiseks pole kahanenud majanduskasvu tingimustes meil võimalust. Siit ka ettepanek tulumaksu kärpimine paariks aastaks edasi lükata. Paremate aegade lootuses.
Kui sotsiaaldemokraatide ja reformierakondlaste lubaduste edasilükkamine on lihtne, siis maksusoodustus ühe lapse korral perekonnas kehtib ka juba aastal 2008. Vältimaks heietusi Peetritest ja nende võileibadest, ei ole võimalik ühe koalitsioonipartneri lubadust täita ja teiste omi selle nimel kaugemasse tulevikku lükata. Siit ka mitme inimese kindel teadmine, et tulumaksureformi edasilükkamine polevat seetõttu võimalik. Kuigi ka nende meelest on vajalik.
Ma usun, et lähemad nädalad annavad tunnistust tõsiasjast - tulumaksureformi edasilükkamisele meil alternatiivi pole. Käibemaksu tõstmisega pole nõus kindlasti SDE, kuna see muudatus mõjutaks eelkõige keskmise ja sellest väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut. Kõigile koalitsioonipartneritele oleks vastuvõetamatu käibemaksu tõusuga kaasnev inflatsiooni tõus. Samal ajal ei saa petta ka inimeste õigustatud ootusi.

Seega tuleks vastu võtta seadus, kus maksuprotsendi vähendamine ja maksuvaba määra tõus lükkuvad edasi. Soodustus ühe lapsega peredele kehtiks küll aastal 2008, aga mitte näiteks 2009 ja 2010. Möönan, et tegemist oleks küll mõnevõrra kentsaka kompromissiga, aga millal need poliitilised kompromissid erilise tarkusega ikka silma on paistnud?
Tulemuseks oleks kate pooleteisele miljardile kroonile aastal 2009 ja kahele ja poolele aastal 2010. Ja see on suur raha.

KARM VÄRK

2008-05-29T06:35:00.000-07:00

Valitsusliit on õigeks pidanud õpetajate, politseinike, päästjate, kultuuritöötajate ja vangivalvurite palkadesse erilist suhtumist.

Kuigi eranditult kõige valitsusliidu leppes lubatu edasilükkamine on karm, siis jään südamest lootma, et kõige viimasemas järjekorras minnakse erilise tähelepanu saanud palkade kallale. Veelgi enam, näen küllaldaselt võimalusi, et lubatut saab täita! Ühtpidi on tegu hariduse, kultuuri ja sisejulgeoleku stabiilse arenguga. Teisalt teadmisega, et kui nendes küsimustes täna järgi anda ja vajalikke kulusid mitte katta, siis mõne aasta pärast tuleb seda teha ikkagi. Ning siis selleks vajaminev rahanumber on palju suurem ja selle leidmine veelgi keerukam.

See on muidugi tore, et austet meedia luges täna üksmeelselt patuoinaks “kuuepealise krokodillide” koosoleku, kes väidetavalt oma ülesannetega õigeks ajaks hakkama ei saanud. Keegi peab ju süüdi olema, mis seal ikka.
Tegelik elu loomariigis on palju karmim ja tahes tahtmatult tuleb paljud head ja ilusad ja vajalikud ideed valitsusliidu leppes edasi lükata.
Väga valus on ka tegevuskulude kärpimine. Seejuures ei kuulu nende kulude alla ainuüksi palgafond.

Muutmatud suurused kogumispensionis

2008-05-28T06:33:00.000-07:00

Eesti eripära kogumispensionile üleminekul on asjaolu, et valdavalt liituti pensioni teise sambaga vabatahtlikult.
Poliitilistes kategooriates rääkides oli tegu omamoodi rahvahääletusega. Kindlustuse mõttes langetasid inimesed otsuse – kas nad on seaduses sätestatud tingimustel nõus lepingut sõlmima või mitte.
Loodusseadustest erinevalt on inimeste poolt kirjutatud seadusi näiliselt alati võimalik muuta. Tegelik elu on vastupidine. Ma ei tea, mis oleks juhtunud tänaseks meie pensionireformiga kui vabatahtlikult oleks teise sambaga liitunud ainult sada või viiskümmend tuhat inimest. Kindlasti tean aga, et mõnes riigis on poliitikud suutnud omavahelise kempluse käigus pensionireformi aastateks seisma panna.

Eesti tegelikkus on see, et üle poole miljoni inimese on vastanud rahvahääletusel jaatavalt ja kindlustuslepingu riigiga sõlminud. Ja see teadmine muudab kõige arusaadavamad paragrahvid inimese kirjutatud seaduses loodusseaduseks.
Ilmselt on vajalik ning võimalik täpsustada kehtivas seaduses neid sätteid, mis kirjeldavad pensioniosakute muutumist saadavaks kogumispensioniks.
Kindlasti ei ole võimalik muuta põhimõtet, et enda palgast loovutatud täiendavale kahele protsendile lisatakse kogumispensioni kontole neli. Lubaduste murdmist ei tähendaks see, kui muudetakse numbrit, millest neli võetakse (sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa) või siis seda nelja suurendatakse. Iseküsimus, kas sellel mõtet on. Kindlasti ei saa aga seda nelja vähendada.

Sisuliselt sama on seis nende seaduse sätetega, mis räägivad kogutu pärimisest. Vaidlesime kunagi tunde teemal, kas ja mis tingimustel on osakud päritavad. Ehk siis püüdsime leida vastust inimlikule küsimusele – mis saab kogutust siis, kui ma pensionieani välja ei vea ?
Otsus kehtiva põhimõtte poolt langes seetõttu, et liitumine teise sambaga oli meil vabatahtlik. Ja seda vaatamata sellele, et osakute väljavõtmisel läheb osa kogutust pensionikindlustuse kui suuruse tarvis kaduma.
Tuhanded kogumispensioniga liitunud said sammastega liitumisel ühemõttelise ja selge vastuse - neil endil on õigus otsustada, kas päritu jääb pensionisambasse või mitte. Nüüd seda muuta, oleks lihtsalt inetu.

Reserv

2008-05-22T06:14:00.000-07:00

Rein Kilk on soovinud lugeda stabiliseerimisreservi juhendit. Seda võib teha igaüks meist, kui ta võtab lahti riigieelarve seaduse ja jõuab paragrahvini 37. Arusaamatuste vältimiseks toonitan, et tegu on riigieelarve baasseadusega, mitte 2008aasta riigieelarvega.
Lihtsas keeles seletatuna ütleb seadus, et stabiliseerimisreservi võib kasutada kolmel juhul:
- pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja strukturaalsete ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks;
- sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks;
- sõjaseisukorra, eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel.
Sõjaseisukorda ja eriolukorda pole keegi välja kuulutanud ja pole ka põhjust. Õnneks.
Pikaajalist ühiskondlikku tulu toovaks ümberkorralduseks võiks nimetada pensionireformi ja sellega seonduvaid üleminekulutusi. Tänases seisus on varasematel aastatel tänuväärselt riiklikusse pensionikassasse kogutud sellisel hulgal tagavara, et lähemate aastate puudujääk saab sellest kaetud. Valitsussektori tasakaalu mõistes on tegu küll miinusega aga raha pensionide väljamaksmiseks on olemas. Seega poleks mitte midagi imelikku selles, kui stabiliseerimisreservi vahendeid kasutatakse pensionireformi stabiilsuse tagamiseks tulevikus, aga täna pole seda küll põhjust teha.
Jääb üle kolmas võimalus või küsimus – kas oleks põhjendatud reservi kasutamine seoses sotsiaal-majandusliku kriisi vältimise või leevendamisega. Mingil määral on vastus sellele küsimusele olemas seaduse nendes paragrahvides, mis räägivad reservis oleva raha kasutusele võtmise korrast. Nimelt saab seda teha ainult Riigikogu otsusel, kusjuures ettepaneku tegemise õigus on Vabariigi Valitsusel. Viimane peab saama otsuse langetamiseks arvamuse ka Stabiliseerimisreservi nõukogult. Teadmiseni, kas meil on kriis või on see saabumas, peab eelkõige jõudma valitsus.
Ka mulle näib kentsakas nimetada majanduslangust kauaoodatuks. Pigem on see loogiline. Kui aga valitsus sooviks täna tõestada riigikogule sotsiaal-majandusliku kriisi saabumist, jääks ta tõsiselt hätta. Ja seda nii Eesti Panga, IMF-i või kelle iganes prognooside alusel. Ka terve mõistus ütleb, et sotsiaal-majanduslikel põhjustel tuleks reservi kasutada siis, kui häda tõesti käes.

UUS EELNÕU

2008-04-28T00:27:00.000-07:00

Ametiühingud, tööandjad ja valitsus on vaidlused uue töölepinguseaduse asjus peetuks lugenud. Eestis taaselustati kuus aastat varjusurmas olnud sotsiaalne dialoog. Euroopalik tava, kõik tööelu puudutavad muudatused tööturu partneritega läbi arutada, andis tulemuseks erinevate huvide vahelise kompromissi. Päris rahul pole keegi. Tasakaalukas vaatleja hindab saavutatut. Läbirääkimiste vastutusest vaba tegelane saab süüdistada kõiki osapooli järeleandmistes. Kompromisside korral on see ilmselt paratamatu kaasnähe.

Kõige tähtsamast

Kui ma oleksin koolitatud diplomaat, siis ütleksin nii – uue eelnõu tekst on oluliselt tasakaalukam, kui jaanuaris välja pakutu. Kuna ma ei ole diplomaat, siis ütlen – uus eelnõu arvestab oluliselt paremini tööinimese huvidega ja vastab tegelikule olukorrale töösuhetes. Töölepingud on ka tulevikus kirjalikud ja neid saab muuta poolte kokkuleppel, mitte tööandja ühepoolse otsusega. Ehk siis kohustuslikus korras alampalgale viimine pole võimalik. Varaliselt vastutavad töötajad siis, kui nad tehtu või tegemata jäänu asjus tõesti ka vastutust kannavad. Seaduse tasemel tagatud lisatasud ületunnitöö ja riiklikel pühadel tehtud töö eest jäävad kehtima. Ilmse kompromissina hindab eelnõu kõrgemalt öötööd ning ei erista enam õhtust tööd.

Kõige keerulisemast

Targale tööandjale ja teadlikule töötajale on töösuhete alased õigused ja kohustused tähtsamad, kui vaidluste tippteemaks tõusnud koondamishüvitiste problemaatika. Olen jätkuvalt veendumusel, et tööandjale vähem koormavam töösuhete lõpetamine uusi töökohti ei loo. Inimesi palgatakse tööle töö tegemise huvides, mitte lootuses neist kiiresti lahti saada. Töösuhte lõpetamine ning sellega seonduv oli läbirääkijatele kindlasti kõige keerulisem teema. Saavutatud kompromissi kajastamisel on juba korduvalt eksitud. Nii näiteks on ekslik arvata, et uue eelnõu alusel langevad need kohustused nüüd riigile. Uusi kohustusi võtva töötukassa sissetulekud koosnevad tööandja ja töötaja maksetest. Seejuures on selles kassas kaks eraldi seisvat rahakotti, millest ühte täidavad tööandjad ja teist töötajad. Seejuures keelab seadus kasutada töötajate poolt kogutud raha tööandjate kohustuste katmiseks. Tulevikus maksab tööandja töötaja koondamisel talle ühe kuu palga. Ülejäänud osa koondamishüvitisest maksab töötukassa tööandjate alafondist. Ehk siis selle tasuvad Eesti tööandjad solidaarselt.
Töötuskindlustuse kui suuruse mõte seisneb selles, et uut ametit pole võimalik leida inimesel, kellel puudub kindel sissetulek. Tuleb ainult tervitada kokkuleppe seda osa, mis räägib töötuskindlustushüvise tõusust 70 %-ni varasemast palgast varem kokku lepitud 50% asemel. Veelgi olulisem on hüvisele õigust omavate inimeste ringi laienemine. Kõigepealt taastub töötuskindlustuses tema esialgselt vastuvõetud kujul olnud õigus hüvisele neile, kes lahkuvad töölt poolte kokkuleppel. Miks 2002 aastal võimule tulnud koalitsioon selle õiguse tühistas, jääb mulle siiani saladuseks. Ametiühingute jaoks oli oluline, et õigus hüvisele laieneks ka inimestele, kes lahkuvad töölt omal soovil. Kuritarvituste vältimiseks on siis küll hüvise suurus väiksem ja selle saamiseks nõutav tööaastate arv pikem. Kui aga amet ei istu või koostöö tööandjaga osutub võimatuks, siis on see tõesti võimalus enda arendamiseks ja uue töökoha leidmiseks. Selle sätte saavutamine oli ametiühingutele niivõrd oluline, et selle nimel peeti võimalikuks ühe kuu koondamisraha vähenemist. Julgen selle kuu asjus jääda kokkuleppe sõlmijatega eriarvamusele, aga poliitikuna austan saavutatud kokkuleppeid.
Töötuskindlustuse loomise ajal uskusime, et õigust töötuskindlustushüvisele omavad vähemalt pooled uut töökohta otsivad töötajad. Hiljem seatud keerukate piirangute tõttu on see number täna alla 25%. Kokkulepe alusel saaks töötuskindlustus tagasi oma esialgse mõtte.

Majandusest

Eesti majanduse arengu seisukohast on leppes kaks äärmiselt tervitatavat sätet. Kõigepealt- tööandja kulutusi töötajate tasemekoolituseks ei loeta enam erisoodustuseks ja ei maksustata täiendava maksuga. Tõepoolest – kui me tunnistame vajadust minna üle teadmistepõhisele majandusele, siis milleks karistada tööandjat täiendava maksuga siis, kui ta oma töötaja ja ka ettevõtte huvides oma töötajatesse investeerib? On ju kõigile kasuks, kui ehitusettevõte koolitab insenere, pank finantsiste, mööblivabrik tislereid. Oleme valitsusliidu kaaslastega reformierakonnast murdnud piike sellel teemal aastast 1999 ! Sama oluline on ka teise sotsiaaldemokraatide poolt aastaid tagasi tehtud ettepaneku jõudmine leppesse. Täna on Tööturuametil kohustus leida tööotsijale uus sobiv töökoht ning Töötukassal kohustus makstakse selle leidmiseni toetusraha. Tööturuameti üleandmisel Töötukassale tekib Eestis üks suurus, kus need kohustused on ühendatud. Meie kõigi huvides on, et töö kaotanud inimene leiaks võimalikult kiiresti uue ja parema töökoha. Nüüd tekib riigis üks institutsioon, kes sellest samast huvist peab lähtuma. Kokkulepe jääb kidakeelseks harukondlike kollektiivsete kokkulepete osakaalu suurendamise asjus. Nende osatähtsust ei vähendata, aga ka ei suurendata. Selle osas jääb turvaline paindlikus meie tööturul saavutamata, kuna nende lepete arv on täna selgelt liiga väike. Kaasajastatud töölepingu seaduse valguses kutsun üles Eesti tööandjaid – sõlmige rohkem kollektiivlepinguid ! Siis saame rääkida ka suuremast paindlikkusest, mida te väidetavalt igatsete aga mille saabumiseks eriti ei pinguta.

Poliitikast

Nüüd peaks olema siililegi selge, miks valitsusliidu leppe sõlmimisel sotsiaaldemokraadid pidasid vajalikuks töölepinguseaduse uuendamisel toetuda kokkuleppele tööandjate ja ametiühingutega. See koostöö peaks jätkuma ka eelnõu menetlemise ajal Riigikogus. Kindlasti leidub erakondi, kes peavad võimalikuks saavutatud kokkulepete asjus parastamist ja profiidi lõikamist. Elu muudavad alati kokkulepped, mitte populism. Millegipärast kipun arvama, et kompromisse tehes lähtusid ka ametiühingud teadmisest, et mingi muu võimuliidu koosseisu korral oleks jaanuaris väljapakutud eelnõu läbinud kõik lugemised nagu nuga või. Kogemus töötajate usaldusisiku seaduse menetlemisel eelmise Riigikogu koosseisu ajal andis neile selleks küllaldaselt alust.

PAY-TV

2008-03-26T06:45:00.000-07:00

Teie kodusel telekapuldil see nupp muidugi puudub. Elu viib meid aga mõnikord hotellidesse ja numbritoas telerit sisse lülitades, võite selle nupu sealt kergesti leida. Vajutad sellele ja näidatakse teadagi mida. Vaatamise aega kontrollitakse ja hotellist lahkudes tuleb maksta.

Samal ajal on ju ka maksud meie endi poolt makstud. Jõuad nüüd koju, avad televiisori ja avastad, et Tallinna linnapead näidatakse. Juba mõnda aega ja maksumaksja raha eest. Nagu tasuliste telekanalite puhul ikka, on esmatähtis see, mida ekraanilt näed. Mitte heli, mis pildiga kaasneb. Asjaolu, kas vaatasid või mitte, õnneks veel ei kontrollita.
Ega muud vahet sisuliselt polegi.

Lõpphääletus kolmapäeval

2008-03-24T06:14:00.000-07:00

Riigikogu lõpetas eelmisel nädalal tulumaksuseaduse muutmise teise lugemise, mille sisuks on meie seaduse vastavusse viimine Euroopa Liidu direktiividega. Ehk siis aastaid tagasi antud lubaduse täitmine.

Sisuline valik tuli teha kahe võimaluse vahel. Kas minna tagasi traditsioonilisele ettevõtete poolt teenitud tulu maksustamisele või jätkata erilist Eesti liini, ehk siis ettevõttesse reinvesteeritud kasumi mittemaksustamist. Valitsuskabinet otsustas juba möödunud aasta suvel viimase kasuks ja nüüd on samale järeldusele jõudnud ka Riigikogu. Sellegi poolest vajab kehtiv seadus muudatusi, et keegi ei saaks väita, et Eestis ema-tütarettevõtte direktiivi nõudeid ei täideta. Direktiiv ise ütleb, et riigid ei tohi maksudega takistada emaettevõttel teises Euroopa Liidu liikmesriigis asuvast tütarettevõttest teenitud raha välja võtta. Seejuures ei ütle direktiiv, milliseid makse nendeks takistavateks maksudeks loetakse. See teadmine on sündinud Euroopa Kohtu praktikast. Seega tuli eelnõu koosatmisel ja arutamisel lähtuda nii direktiivist kui kohtulahenditest.
Võime kindlad olla, et uues kuues seadusega me need nõuded täidame ja kui keegi kavatseb Eestiga sel teemal tulevikus kohut käia - jääb ta kaotajaks.

Kriitikat eelnõu aadressil on siiani tehtud kahes liinis. Esiteks on selge, et üksikud augud kehtivas seaduses saavad nüüd kinni lapitud ja enam ei saa olema võimalik Eestis teenitud raha aktsiamüügi abil maksuvabalt Hollandisse kantida. Kui kellegi äriidee selles seisneski, ei saagi ta uue seadusega rahul olla. Teiseks teemaks on kujunenud uuest seadusest tulenev avansiliste maksete kord ettevõtete tulu maksustamisel. Raamatupidajatele on avansiliste maksete maksmine selge. Paistab aga, et Eesti äriilm jaguneb siin kaheks. Need äriringkonnad, kes ka siiani Maksuametiga kultuurselt suhelnud, uut korda toetavad. Need mehed, kes maksude "optimeerimisega" ametilt vastu näppe saanud, jälle pelgavad.
Seega seisab seaduse autoritel ees ka tõsine töö selle põhimõtete seletamisel.

KOLM SUURT ASJA UUES HASARTMÄNGUMAKSU SEADUSES

2008-03-06T06:44:00.000-08:00

Protokollidest loen, et valitsus kiitis täna heaks hasartmängumaksu seaduse uue eelnõu ja esitab selle Riigikogule. Muudatusi on selles palju, aga mängukirge maandavatest ja kasiinondust piiravatest sätetest pean neist tähtsamaiks kolme.
Inimlikul tasandil pean kõige olulisemaks nõuet kasiinokülastajad registreerida. On täiesti kaks eri asja, kas käia kasiinos anonüümsena või kohustuslikus korras nime kirja panemisega. Nii mõnigi avaliku raha käsutaja näiteks, jääb seejuures kindlasti mõtlema. Sõltuvuse juures ongi ju küsimuseks – minna või mitte minna? Usun, et paljudel jääb seaduse vastuvõtmisel nüüd kasiinos käimata. Uue sisu saab ka kasiinode endi poolt kasutusele võetud keelusäte. Kui varem oli võimatu või väga raske kontrollida, kas inimene sellise piirangu on endale võtnud või ei, siis nüüd on kõik mustvalgel kirjas.
Teiseks oluliseks muudatuseks on uuenevad nõuded mängukohtadele. Täiesti kindlasti väheneb nende kohtade arv, kus kasiinosid peetakse. Väiksemates linnades muutub nende pidamine üldse mõtetuks majanduslikus mõttes. Kasiinode kättesaadavus väheneb.
Kolmandaks oluliseks muudatuseks pean mitme kohaliku võimu poolt ülesvõetud küsimust nende õigustest kasiinodele tegevuslubade andmisel. Küsimus oli õige ja vastus eelnõus on selge. Kohalikule võimule antakse õigus planeeringute kinnitamisel tunnistada kasiinovabaks terved piirkonnad. Või kogu linna territoorium, kui vaid selleks soovi on. Kasiinovastased meeleavaldused tuleb tulevikus registreerida linnavalitsuse lähikonda, sest sisuline jah või ei on nende teha.

Muu maailma kogemus ütleb, et sõltuvust tekitavaid pattusid ei ole kasulik mitte keelata, vaid mõistlikul moel piirata. Põrandalune hasartmäng toetab varimajandust ja ei kedagi teist. Inimlike murede arv siis ei vähene, vaid suureneb.

Tühja kõhuga uut ametit ei õpi!

2008-02-11T06:42:00.000-08:00

Pikema sissejuhatuseta teatan – Maailmapank pole palunud meil koondamishüvitisi vähendada, IMF pühade ajal tehtud töö eest makstavat lisatasu kärpida, Euroopa Liit töötajatelt saamata jäänud tulu tagasi nõuda.
Kõik kolm on tuletanud meelde seda, mis võiks Eestis niigi selge olla. Tööturu regulatsioonid vajavad uuendamist ja töösuhted arendamist. Euroopa Liit nendib brüssellikus kantseliidis (Euroopa Komisjoni hinnang Eestile aastast 2007) , et kuigi tööandjad ja ametiühingud on kaasatud ja toimekad riiklikul tasandil, on harukondlike lepete sõlmimine liiga vähene ja riigis tehtavate kulutuste suurus tööalaste oskuste ja teadmiste suurendamiseks mittepiisav.
Töösuhete uuendamisel lähtub mõistlik maailm turvalisest paindlikkusest, mitte paindes turvalisusest. Euroopas on ammu mõistetud, et edukas majandus otsib vastust küsimusele – kuidas kallimalt müüa ? Meie siin ka, vähemasti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse konverentsil. Siis aga üllitame töölepinguseaduse eelnõu, mille eesmärgiks odavamalt osta. Absurd!
Paljuräägitud koondamishüvitis ei kaitse kedagi koondamiste eest ja ei ole mõeldud tööalase sissetuleku kaotamise kompenseerimiseks uue töökoha otsimise ajal. Töötajale kompenseeritakse asjaolu, et tema töökoht kaob. Tööandjale on see osa kulust, mis tuleb teha töötajate palkamiseks. Neoliberaalsete uurimisasutuste koefitsientide asemel lugege erapooletuid uuringuid. Deloitte ja Tousche andmetel (jaanuar 2008) oleme töötajate palkamiseks tehtavate kulutuste poolest Euroopa Liidus juba esimese viie seas. Ainult tagant poolt lugedes. Ehk Euroopa mõistes kulutame tööjõule pigem vähe kui palju.
Euroopas on tuntud paindlikud põhjamaised tööturud, kus tööturu reeglid sünnivad läbirääkimistel ja pannakse kirja kokkulepetes. Peamised tegelased tööturul on tööandjate ja töötajate ühingud. Riigivõimu osalus on edukatel aegadel läbirääkimistel pea olematu ja kehvematel paratamatu. Jäigad on Euroopa lõunapoolsete riikide tööturud, kus kokkulepete asemel reguleerivad tööelu seadused ja määrused. Nende koostamisel osalevad sõnaõigusega nii tööandjad kui töötajad, aga vastutust otseselt nad ei kanna. Lihtsustatult – kui soomlase ja rootslase tööelu pannakse valdavalt paika tööandjate ja ametiühingute läbirääkimistel, siis itaallase ja prantslase oma valimistel. Paindlikkus, kui selline, on saavutatud põhjamaades kahel teel. Kõigepealt on kokkulepete muutmine lihtsam, kui seaduste muutmine. Teiseks on kokkulepped elulähedasemad, kui seadused. Mis aga meil üles võetud vaidluse seisukohalt kõige tähtsam – tagatised töötajatele paindlikel põhjamaade tööturgudel ei pea olema, ega olegi väiksemad, kui Lõuna-Euroopas. Paindliku turvalisuse poole liikumine ei saa tähendada tagatiste vähendamist, vaid nende regulatsioonide leidmiseks kõige otstarbekama koha otsimist.
Selgunud on veel kaks lihtsat tõsiasja. Kokkulepetele toetuv tööturg suudab kiiremini vastata muudatustele majanduses ning on paremini võimeline kaasama uusi, industriaalühiskonnas tundmatuid töid. Mõisted “töökoht” ja “tööaeg” on uutel töödel oluliselt teistsuguse tähendusega, kui vabrikus “vilest vileni” tehtavatel töödel.
Mida siis Eestis tegema peaks ?
Kõigepealt jõudma koostöös tööandjate ja töötajate ühingutega selgusele, millised tööelu reguleerivad sätted on tarvilikud seaduse tasemel ja milliseid on tööandjate liidud ja ametiühingud valmis ise kokku leppima. Seejuures ei piisa alati teadmisest, et meil on olemas tööandjate keskliit ja kaks ametiühingute keskliitu. Kõige mõistlikumad lahendused sünnivad alati sektori tasemel. Tööandjate jaoks ausa konkurentsi tagamise ja töötajate tarvis ametikaaslastega samade töötingimuste loomise huvides. Seadused ja kokkulepped peavad arvestama ka sellega, et nii tööandjate kui töötajate ühinemine on rangelt vabatahtlik. Peame kurvalt tunnistama, et peale mõne üksiku erandi (transport, tervishoid), harukondlike kokkulepete arvukusega me ei hiilga. Kas seetõttu, et ei oska? Ei taha? Või on see teadlik, odavale tööjõule orienteeritud, tegevus?
Teiseks – turvalise paindlikkuse põhimõtetest lähtuvalt looma tingimused selleks, et tööjõud areneks. Tuleb suurendada töötuskindlustuse hüvitisi ja eriti sealt hüvise saamise õigust omavate töötajate hulka. Täna on see oluliselt väiksem, kui kunagi vastu võetud seadus ette nägi. Tühja kõhuga uut ametit ei õpi ! Tööturuamet koos õiguste, kohustuste ja tegevuse rahalise kattega tuleks üle anda Töötukassale. Siis oleks Eestis üks ja ainus institutsioon, kus oleksid ühendatud huvi võimalikult kiiresti leida töötule uus töökoht ja kohustus maksta töötuks olemise ajal hüvist. Kui me tõesti tõsiselt räägime üleminekust teadmistepõhisele majandusele, siis 15 koolituspäevaga aastas siin midagi suurt korda saata pole võimalik. Saab natukene teadmisi ja tunnistuse. Tegelik ja sisuline otsus oleks vabastada tööandja kulutused töötajate tasemekoolituseks erisoodustuste seast. Saab võrratult rohkem teadmisi ja diplomi. Pluss võimaluse minna üle uuele, keerukamale ja paremat palka võimaldavale tööle. Selles osas aga pole me kahjuks suutnud valitsusliidu sees üksmeelt leida. Isegi tööga kaasnevate riskide maandamine läbi tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomise muudab meie tööturgu oluliselt turvaliselt paindlikumaks.
Kõige tähtsam on aga teada, et muudatused tööturul on siis parimal moel tehtud, kui neid tehakse koostöös tööandjate ja ametiühingutega.

/avaldatud lühendatud kujul ajalehes Postimees/

Mõtlemise koht

2008-02-06T00:17:00.000-08:00

Eesti poliitilised otsustajad on töötajatele ja tööandjatele võlgu ühe kindlustusliigi: tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse. Asi pole mitte ainult selles, et Eesti on ainus Euroopa riik, kus selline kindlustusliik puudub. Tööõnnetused ja kutsehaigused on risk nii töötajale kui tööandjale ja ohtude vastu on mõistlik end kindlustada.

Selle kindlustuse loomisega on mitmed valitsused edutult tegutsenud. Rohkem kahjuks sõnades. Nüüd, kus SDE valitsuses, on vaja ka tegusid.

Valida kahe variandi vahel
Täna pärinev töötaja nõudeõigusele põhinev kord on pärit nõukogude ajast ja plaanimajandusest. Turumajanduses on see selge rumalus, sest koos ettevõtte kadumisega kaob ka võimalus nõuda. Ja kes siis maksab?

Tegelikke valikuid, kuidas seda kindlustust korraldada, on jäänud sõelale kaks. Neil mõlemal on omad plussid ja miinused.
Esimene neist sarnaneks täna tuttava autokindlustusega. Tööandjale pandaks kohustus oma töötajad kindlustada tööõnnetuste ja kutsehaiguste vastu, kindlustusseltsid sõlmiksid lepinguid, ravi ja kahju hüvitamine oleks kindlustusseltside mure. Riigile oleks see tee kõige lihtsam ning saaks kasutada töötavate seltside kogemust kahjude käsitlemisel. Aastal 2000 sellisel põhimõttel töötav seaduseelnõu oli Riigikogu menetluses ja jäi vastu võtmata.

Milles on selle korralduse keerukus? Nimelt selles, et suureks küsimärgiks saab kindlustamiseks vajaliku makse määra leidmine. Tänane statistika selleks ei kõlba – nimelt on meil nii tööõnnetusi kui eriti kutsehaigusi vähem, kui näiteks põhjamaades (kes seda usub?). Ehk kõigile on selge, et kindlustuse loomine toob endaga kaasa hoopis teised ja suuremad numbrid. Nii võib juhtuda (nagu aastal 2000), et tööandjad näevad nendes maksemäärades kindlustusseltside ülemaksmist ja viimased samal ajal väidavad, et nii madalate maksemäärade korral pole kindlustada võimalik. Ja jääbki otsus tegemata.

Tähtis on, et riskid saaksid maandatud
Teine võimalus püüaks ülalmainitud probleemi vältida. Siis tuleks tööõnnetus ja kutsehaiguskindlustus luua tänase töötuskindlustuse sarnaselt. Avalik-õigusliku isikuna, tööandjate, ametiühingute ja riigi poolt juhituna. Kaoks ära kartus, et need koostöös kinnitaksid ülemäära kõrged maksemäärad. Majanduse mõttes käivituks uus kindlustus sujuvamalt. Selle võimaluse puuduseks on asjaolu, et sisuliselt tuleks selline kindlustusselts alles luua, kindlustusjuhtumite käsitlemise kogemus omandada jne. Nii et kindlasti mõnevõrra keerukam.
Töötajate seisukohalt suurt vahet ei ole, kuidas asja korraldada. Peaasi, et riskid saaksid maandatud. Kindlasti peaks aga valitsus mõlemad võimalused kolmepoolsetel läbirääkimistel tööandjate ja ametiühingutega läbi arutama. Ilma nende toetuseta uus kindlustus ei käivitu.

*Artikkel ilmus: Sotsiaaldemokraat veebruar 2008

TEATER

2008-01-31T03:44:00.000-08:00

/käibemaksust/

Käimasolevat käibemaksuväitlust jälgides jääb mul tunne, et oleks kohane veelkord seletada seda, mida saab lubada ja mida mitte.
Kehtestatud maksud saab laias laastus jagada kaheks. Osadele neist näeb seadus ette ka otstarbe, milleks laekunud raha kulutada võib. Kõige paremaks näiteks on siinkohal sotsiaalmaks. Selle suuruseks on 33% makstud töötasudelt ja sihtotstarbeks on pensionid ning ravikindlustus. Muuks otstarbeks laekunud raha kasutada ei tohigi. Samamoodi on sildistatud ka kütuseaktsiis, mis kindlas suuruses peab minema teede ehituseks ja korrashoiuks. Eks näiteid on teisigi.

Tulumaksule ja käibemaksule aga seadus sihtotstarvet ette ei näe. See on riigi tulu, mille jaotamise aluseks on riigieelarves kinnitatud kulutused ning kui palju laekumistest jõuab kaitseväe, koolide, politsei või kultuuri käsutusse, on omaette otsustamise küsimus.

Kultuuriminister saab kindlasti lubada, et suurendab näiteks teatrite rahastamist. Kui see on tema prioriteet, siis nii ta ka teeb. Kui tal on teised eelistused, siis käitub ta teistmoodi. Selleks on ministril täielik õigus ja peabki olema.
Kultuuriminister ei saa aga lubada, et suurendab teatrite rahastamist siis, kui käibemaksu määr tõuseb. Sest nendel suurustel puudub igasugune seos – käibemaksul sihtotstarvet ei ole. Teatrite rahastamist saab suurendada sõltumata sellest, milline käibemaksumäär on. Kõik sõltub, kordan, konkreetse ministri prioriteetidest.
Seadusega määratud sihtotstarvet ei asenda ega saagi asendada ükskõik millised kokkulepped ükskõik kellega. Kõigepealt seetõttu, et poliitiline kokkulepe peab tuginema seadusele. Ja teadagi, keegi pole meist igavene.

Keskpäevatund

2008-01-23T22:57:00.000-08:00

Kuulnud kahel laupäeval jutti Keskpäevatundi ja seal Rein Kilgi poolt väidetut, ütlen järgmist.
Ühe ja sama pealkirja all saab kirjutada väga erineva sisuga eelnõusid. Nii saab kirjutada tulumaksuseaduse, kus tulumaksuprotsendiks on 20 ja maksuvabaks tuluks loetakse 2250 krooni kuus. Aga saab kirjutada ka eelnõu, kus see protsent on näiteks 15 ja maksuvaba tulu üldse polegi. Oma sisult on need täiesti erinevad seadused.
Nii saab ka kirjutada töölepingu seaduse eelnõu, kus töötajate palka kolmeks kuuks tööandja ühepoolse otsusega maha ei kärbita ja kauaaegse töö korral makstakse korralikku hüvist töökoha ülesütlemisel. Aga saab kirjutada ka hoopis teistsuguse.
Ma usun, et Rein Kilk teab ülalmainitut isegi. Aga kuna ta on kahel laupäeval järjest teinud näo, et ei tea, siis teen ka mina näo, et ei tea, et Rein ei tea.

Saapavabrik ei ole teater

2007-12-11T12:03:00.000-08:00

Etendusasutuste seadust lugedes saab küllalt ruttu vilunud lugejale selgeks, et selle seaduse algatajate mõtteks oli kindlustada etenduste korraldajatele õigus riiklikule toetusele sõltumata teatri või kontserdikorraldaja omandivormist. Olgu siis tegu riigi, omavalitsuse või eraomanduses oleva asutusega. On ka kirjas, mispoolest etendusasutus eriline on. Etendusasutuseks saamiseks piisab nende nõuete täitmisest ja teatest Kultuuriministeeriumile.

Hoopis uue tähenduse antud seadusele andis Riigikohus oma otsusega käibemaksu asjus. Madalama käibemaksu kasutamise õigus ei sõltu enam avaliku sektori poolt antavast toetusest. Tähtis on aga olla etendusasutus. Siit ka tung selleks asutuseks saada. Ja siit ka selge vajadus mainitud seadust muuta.
Küsimus ei ole ainult Õllesummeris või ööklubis. Etendusasutuseks saab täna ka saapavabrik, kui:
- regulaarselt esitleb vabrikus toodetud susse ja botikuid;
- sõlmib töötajatega töölepingud;
- seal on loominguline juht ja loomenõukogu;
- teavitab esitlustest avalikkust.
Ah õigus küll - lisaks sellele tuleb ka Kultuuriministeeriumit etendusasutuseks olemisest teavitada. Selline seis seaduses ei ole normaalne ja etendusasutuse seadust tuleb kiiresti muuta.

SDE on vastu sellele, et meie väärtkulutuuri huvilised peaksid kõrgema käibemaksu tõttu piletite eest rohkem maksma. Me oleme vastu ka sellele, et suvaline meelelahutus, koos napsi ja naljaga, vajaks riigi abi madalama käibemaksumäära kaudu. Õige koht vahe tõmbamiseks ongi etendusasutuste seaduses, sest nii ööklubide kui ka Õllesummeri toetamine riigi eelarvest, oleks rumalus. Täna kehtiva seaduse alusel aga napsi ja nalja korraldajatel selline õigus tekiks.
Kultuuriminister Jänes on meile teatanud, et ministeeriumis puudub kompetents sellise seaduseparanduse tegemiseks. Ma ei saa seda tõesti uskuda. Ehk puudub kultuuriministril endal kompetents selle kompetentsuse hindamiseks?
Etendusasutuste seadus peaks selgelt looma vahe nende vahel, kellel on õigus riigi abile nii madalama maksumäära kui ka muude toetuste näol, ja kellel mitte.
Edu kultuuriministrile seadusloomes!

Võrkude punumine õiguskantsleri ümber

2007-12-10T07:24:00.000-08:00

Head inimesed, kes Te õiguskantsleri asjus huvilised olete !
Katkendlik meediamonitooring sunnib mind sõna võtma ja meelde tuletama kahte lihtsat tõsiasja.
Esiteks – Riigikogus ei toimu õiguskantsleri valimisi, kas Ülle Madise või Allar Jõks.
Teiseks - Riigikogus toimub Vabariigi presidendi ettepanekul Allar Jõksi asjus hääletus.

Ehk siis küsimus, millele riigikogu liikmed peavad nupulevajutuse abil vastama on järgmine: kas toetad presidendi ettepanekut, nimetada Allar Jõks õiguskantsleriks järgmisteks aastateks, või mitte.
Presidendil pole õigust nimetada kahte kandidaati. Riigikogu liikmetel pole õigust valida, vaid õigus otsustada, kas nad presidendi ettepanekut toetavad või ei.
Erakonnad, teadagi, punuvad “võrke”. Selles mõttes oli õpetlik eelmine neljapäev. Pärast seda, kui oli teatavaks saanud presidendi otsus Jõksi asjus, teatas Keskerakond, et nemad toetavad Madise kandidatuuri. Puudus veel, et Reformierakond oleks teatanud, et nemad toetavad omakorda Koolmeistrit.
Sellel pole aga mingit tähtsust, sest Ülle Madise ja ka Indrek Koolmeister ei ole õiguskantsleri kandidaadid !

Kui nüüd hea valija peab vajalikuks tema poolt valitud saadiku käest selle otsuse tegemise asjus midagi pärida, siis saab küsida ühte – kas toetad Jõksi nimetamist või mitte? Kui “jah”, siis miks? Kui “ei” - siis miks? Nii et ärge laske ennast “võrgu punujatel” eksitada.

Politseinikele, päästjatele ja piirivalvuritele

2007-12-06T10:45:00.000-08:00

5. detsembril toimus minu kindla veendumuse alusel lausa ajalooline sündmus. Sisejulgeoleku töötajate huve esindav ametiühing ja siseminister Jüri Pihl jõudsid kokkuleppele ja sõlmisid palgaleppe. Ühtpidi on tore, et 2008 aastal politseinike, päästjate ja piirivalvurite palk tõuseb. Vaatamata nii arusaadavatele kui ka täiesti arusaamatutele (eilne tööandjate avaldus, millele Taliga millegipärast alla kirjutas) rünnakutele riigiteenistujate palgatõusude vastu.

Tegelikult on see sündmus tähtis mitte ainult 2008 aasta kontekstis.
Tööturu teooria ja praktika näitavad, et kõige raskem on jõuda esimese leppeni. Näide meie enda uuemast ajaloost. Aastaid tagasi alustati läbirääkimisi alampalga suuruse üle Eestis. Ka siis olid vaidluse all küsimused – miks seda ikka vaja on ?
Oli ergast poliitilist võitlust ja hääletamisi, kui palgaseadust vastu võeti. Jätan siinkohal meenutamata, kes ja kuidas alampalga kui mõiste vastu võitlesid. Usun, et tolleaegsetel vastalistel on täna endalgi seda ebameeldiv meenutada. Tänaseks on alampalgast saanud üldriiklik sotsiaalne norm. Vaieldakse selle üle, kui suur peaks alampalk olema, mitte selle üle, kas seda üldse vaja läheb. Ilmselt ei saaks üldsus aru, kui sellist lepet ei sünniks ja alampalk jääks kehtestamata.

Loodan siiralt samasugust pikka iga ka uuele leppele. Sisuliselt on sellise traditsiooni puudumine olnudki sisejulgeoleku madalate palkade põhiline põhjus. Valitsused teatavasti ei ole igavesed ja isegi mina ei usu, et sotsiaaldemokraadid alati valitsusse kuuluvad. Veel vähem aga on võimalik see, et siseminister alati sotsiaaldemokraat juhtub olema. Küll aga saab igal järgmisel ministril keeruline olema keelduda läbirääkimistest ja leppest, kui sellisest. Kui Pihl sai, miks siis tema sellega toime ei tule?

Milles on siin võit politseinikule , päästjale ja piirivalvurile ?
Toon näite nii käesolevast, kui mõnest varasemast aastast. Kurtmine on ju tuttav, aga vajab meenutamist. Palgafondi tõus ei pruugi tähendada konkreetse ametniku palga tõusu. Mitme aasta jooksul kordus olukord, kus palkade maksmiseks eraldatud raha “kuskile” kadus. Väidetavalt kõrgemate ametnike töötasude tõstmiseks. Olukorras, kus kõigi astmete palganumber on paberil ja kokku lepitud, ei saa nii enam juhtuda. 2007.aasta eelarve tegemisel juhtus aga eelmise valitsusega hoopis imelik lugu. Nimelt kinnitati määrusega küll palganumbrid, mis vast polnudki kõige kehvemad, aga palgafondi selle palga väljamaksmiseks riigieelarvest välja kaubelda, kas ei suudetud või ei osatud. See võlg kaeti alles nüüd 2007. aasta lisaeelarve vastuvõtmisega sellel kolmapäeval.

Nii et edu ka tulevikuks. Nii politseinikele, päästjatele kui piirivalvuritele ja nende ühingule. Jüri Pihlile ja ka kõigile järgmistele siseministritele.
Meie Teiega kodanikena sellest ainult võidame!

Hoidke joont, härrased!

2007-09-24T09:51:00.000-07:00

Poliitikal on oma kalender ja sügise saabumine tähendab paratamatult riigieelarve meediakajastust. Seda täiesti arusaadavatel põhjustel – tegemist on äärmiselt olulise otsusega riigi elus ning rohked kommentaarid sellel teemal on teretulnud.
Aga……
Tahan juhtida austet vaba ajakirjanduse tähelepanu vajadusele oma sõltumatutes hinnangutes “hoida joont”. Nii näiteks on arusaadav, kui keegi peab vajalikuks eelarvet kritiseerida põhimõttel – riigieelarve ülejääk on liiga väike ja palku tõstetakse liiga palju. Kuigi ma ei ole selle väitega nõus, on selles oma loogika. Arusaadav oleks ka vastupidine, kui keegi peab palgatõusu tühiseks ja eelarve ülejääki mittevajalikuks. Ka selle väitega ma pole nõus, kuid ka selles on oma loogika.
Kardan ma aga hoopis kolmandat ja seda paljude hiljutiste sõltumatute majanduskommentaaride valguses. Näiteks juhtus nii elektri hinna võimaliku tõusmise asjus. Võib juhtuda, et valitsust süüdistatakse korraga nii liig väikeses palgatõusus kui ka liig madalas eelarve ülejäägis. Vaat selles pole ei loogikat ega majandust. See ajab naerma, selle väitega pole midagi teha, sellega ei ole kohane isegi vaielda.
Ma saan aru küll, et Riigikogu valimised on kord nelja aasta jooksul aga konkurents ajalehtede vahel toimub kuus päeva nädalas. Sellegi poolest ei saa sõltumatute kommentaaride pähe kirjutada süüdimatuid.

Miks Padar ei asenda enam Partsi?

2007-09-20T09:53:00.000-07:00

Vabariigi Valitsuse liikmete asendamine on meil ärasätitud kellaajalise täpsusega ja teistmoodi ei saakski olla. Isegi valitsusliikmete arv, kes peavad kindlasti viibima Eestis, on paigas. Teistmoodi ei saakski olla, sest vabariik ei saa olla sekundikski valitsuseta. Paratamatult tuleb ühel ministril teist asendada nii lähetuste kui puhkuste ajal. Seejuures ka allkirjastada dokumente. Allkirja juurde märgitakse seejuures kindlasti näiteks “ haridusminister sotsiaalministri ülesannetes” või siis “siseminister justiitsministri ülesannetes”. Ministrit saab asendada ainult teine minister ja mitte keegi muu.

Poliitikas kehtivad must-valgele kirja pandud kordade kõrval ka kirjutamata tavad ja seda ka ministrite asendamise asjus. Nii näiteks on saanud heaks tavaks, et eriti tundlikes küsimustes ministeeriumi poolt võetavad seisukohad jäävad asendavale ministrile esitamata. Selline kiri lihtsalt ootab “oma” ministri saabumist ja ei kuulugi “asendusministrile” esitamisele. Tõsi, võib juhtuda, et seisukohavõtt on kiireloomuline ja seetõttu ka asendava ministri allkiri hädavajalik. Sellisel juhul eeldab hea tava lähetuses või puhkusel oleva ministri telefonikõnet kolleegile, milles antakse kiire seletus soovitava allkirja asjus. Kui seda kõnet ei tule või ei ole eeldab iga asendav minister, et dokument on saanud “oma” ministri heakskiidu. Kirja pandu on selle ministri ja selle ministeeriumi seisukoht.

Võin isikliku kogemuse pinnal tõdeda, et koostöö koolivenna ja kaasministri Tõnis Lukasega toimus heade tavade ja vastastikuse lugupidamise alusel. Just nii, nagu ülal kirjeldasin.
Täna muutis valitsus ministrite asendamise korda. Ja tegi seda rahandusminister Ivari Padari ettepanekul, sest eilsete Juhan Partsi ja tema juhitava ministeeriumi poolt toodetud uudiste alusel ei saa eeldada võimet heade tavade järgimiseks. Tõesti, nagu lasteaias, kus püksid täis teinud Juku leiab, et tema pole mitte neid täis lasknud. Sellist poliitilises mõttes matslust pole endale lubanud mitte ükski minister mitte üheski koalitsioonis. Poliitikas tuleb korraga olla nii konkurent kui koostööpartner ja need kes sellest aru ei saa…….

Eiki Nestor: Eesti Energia juhib valitsust

2007-05-17T00:43:00.000-07:00

*Kirjutis ilmus 17. mail 2006 DELFI arvamusküljel.

Kuuldused valitsusliidus puhkenud suurtest erimeelsustest elektriaktsiisi kehtestamise osas on tugevasti liialdatud. Pärast seda, kui valitsus eelmisel neljapäeval otsustas kabinetiistungil kehtestada 5% suuruse elektriaktsiisi, keelas riigiettevõte Eesti Energia selle lihtsalt ära. Põhjus, miks suurettevõte jõuliselt valitsuse tegevusse sekkus, on lihtne. Eesti Energia on ise lähiajaks hinnatõusu kavandanud. Kui nüüd valitsuse otsus muudaks elektri hinna aktsiisi kehtestamise tõttu järgmisest aastast 4,7% kallimaks, siis tekib avalikkuses väga tugev vastuseis järgmisele elektri hinnatõusu soovile ning Eesti Energia jääks oma äriplaanis ette nähtud lisarahast lihtsalt ilma.
Just selle pärast saatis Eesti Energia eile oma ühe osakonna vahendusel — mis juhtumisi kannab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nime — kirja, milles otsesõnu põhjendab vastuseisu elektriaktsiisi kehtestamisele Eesti Energia vajadusega tõsta elektri hinda.
Teised Eesti Energia tublid esindajad valitsuses, näiteks majandusminister Juhan Parts, tulid aga välja uskumatu mõttega, et elektriaktsiisi võib küll kehtestada, aga ainult siis, kui selle võrra vähendada keskkonna saastetasusid.
Hiljutise pronkssõduri kriisi ajal näitas Eesti riik, et suudab ennast ka väga raskes sise- ja välispoliitilises olukorras kehtestada. Tänasel valitsuse kabinetistungil selgub, kas elektriaktsiisi küsimuses suudab valitsus ka end kehtestada võib seab oma otsuste tegemisel esikohale Eesti Energia nõudmised ja soovi tõsta lähiajal elektri hinda.
Seda, kui palju ja miks monopoolne elektriettevõte lähiajal hinda tõsta tahab, soovitan ajakirjanikel küsida monopoolselt elektriettevõttelt. Ja miks mitte sama jõuliselt nagu valitsuse liikmetelt elektriaktsiisi kehtestamise vajalikkuse kohta.

Sõõrumaa ja Eesti Raudtee

2007-04-26T07:13:00.001-07:00

Juttu tuleb mitte niivõrd Urmas Sõõrumaast, kui ärimeestest Eesti elu juhtimisel ja korraldamisel. Aga alustaksin hoopis poliitikutest.

Olen viieteist aasta jooksul näinud poliitikas erinevate huvide ja soovidega inimesi ja alati on kohane küsida – miks üks või teine poliitikasse on tulnud ? Päris kindlasti on suurem osa inimestest poliitikas tulnud endast andma. Andma oma mõtteid ja ideid elu edendamiseks vastavalt maailmavaatele ja arusaamadele. Eks need poliitikud ongi elu edasi viinud.

Suures vähemuses on nende tegelaste hulk, kes vastavad kollase ajakirjanduse poolt loodud müüdile riigikogu liikmest, kelle põhitegevus seisneb kuluhüvitiste tarbeks arvete korjamises ja aeg-ajalt nupule vajutamises. Neid tegelasi pole küll palju, kuid kindlasti pole nad tulnud midagi andma, vaid saama. Reeglina jääb selliste kulusaadikute karjäär lühikeseks, sest erakonnad ise praagivad nad välja. Neist pole lihtsalt kasu Eesti asja ajamisel.

Täpselt sama lugu on ärimeestega. Olen veendunud kodanikuühiskonna pooldaja ja pean eri huvirühmade kaasamist riigi juhtimisse hädavajalikuks. Eesti äriringkonnad juhivad näiteks kohuse- ja vastutustundega erinevaid sotsiaalkindlustusi. Teevad seda koos töötajate esindajatega ja teevad seda mõistuse ja südamega.

Täiesti kindlasti on mõistlik ärijuhtide kogemusi ja teadmisi kasutada ka riigiettevõtete nõukogudes. Juhul, kui neil on soovi ja aega tulla endast andma, ühise parema tuleviku nimel. Kas siin võib tekkida huvide vastuolu? Muidugi võib ja seda vastuolu saab juba eos vältida. Ärimehe kuulumine riigiettevõtte nõukogusse ei saa olla võimaluseks turustada riigile “oma kaupa” kergema vaevaga. Või keerata selles nõukogus saadud teadmised kaubaks ja tuluks edasises äritegevuses. Ärimeestest saamamehi saavad erakonnad samuti vältida, nii nagu nad kulusaadikutega seda teevad.

PS. Urmas Sõõrumaa nime on kasutatud pealkirjas ainult seetõttu, et ta pidas vajalikuks teatada, et talle on tehtud ettepanek kuuluda riigiettevõtte Eesti Raudtee nõukogusse. Ja ehk leiab sellise pealkirjaga lugu ka rohkem lugejaid.

Lemmiku Vonneguti mälestuseks

2007-04-12T11:54:00.000-07:00

Eks ta ole.

Poliitik meedias

2007-04-09T11:56:00.000-07:00

Ajakirjanduse ja poliitikute suhetest valimiste eelsel ja järgsel ajal saaks vändata päris lustaka doki. Ka viimastel valimistel kordus kirjutamata stsenaarium uuesti ja küllap jääb korduma ka tulevikus.
Poliitikas on käibel termin “kõneisik” , kellel asjade kokkulangemise tõttu tuleb seletada ajakirjanduse kaudu erakonna seisukohti ja arvamusi. Ühtpidi on need tegelased erakondades mingit pidi valitud, ehk siis mingil ametikohal. Teistpidi loob neid kõneisikuid ajakirjandus ise. Ju siis on mõnel jutt selgem või väljend krõbedam või on ta muudmoodi meediale meelepärasem. See polegi siinkohal tähtis. Valimistest kaugel ajal on see kirjutamata reegel, millega kõik näivad olema leppinud ja issand sellega. Ütleme nii, et toimub tavapärane ja vajalik suhtlus ajakirjaniku ja poliitiku vahel.
Siis aga, kui valimisteni on jäänud veel ütleme kaks kuud , või midagi sellist, toimub nendes suhetes oluline muudatus. Kõige diplomaatilisem oleks nimetada neid suhteid siis ametlikeks. Avaldatavate artiklite arv lehtedes on loetud, minutid ja sekundid teles ja raadios limiteeritud. Kui on soov oma nina kuskil rohkem upitada, siis ainult erakanalis ja makstud raha eest (olgu see siis gigantide või gerontide heitlus, vahet pole). Dokumentaalkaadris on see lugu päris naljakas. Kaameramehed vaatavad sind naeratava pilguga, millel nimeks “Noh Sind me mees, täna küll pilti ei võta” ja uudisreporterid peidavad mikrid sügavale põue. Kõneisikute jaoks on aga saabunud kõige rahulikum aeg nende poliitilises elus, sest keegi nende vastu huvi ei tunne. Ei pea koormama end teleekraani tarbeks liigse habemeajamise või armsa sugulase sünnipäeval uudisreporteri mobiilikõnele vastamisega. Poliitikud, kel valimiste eelsel ajal on vastupandamatu soov seletada, rääkida ja ennast näidata ning meelde tuletada, rabelevad kui peast põrunud. Vastata aga on võimalik ainult küsimustele ja siis, kui neid esitatakse ja ainult neile, mida esitatakse. Hea seegi! Erakonna enda soov millestki rääkida, peab aga mahtuma teleklippi või valimisloosungisse. Säherdane on elu, nagu ütlesid juba vanad prantslased.
Täielik pööre selles koomilises vaikuses toimub aga valimiste ööl ja hetkel, kui esimesed tulemused selgunud. Enam ei ole pääsu! Kaamerad jõuavad kohale varem, kui valimispeod algavad! Kirja ja pilti läheb kõik see, mis toimunud, toimumas, võib toimuda ja ka kunagi ei toimu! Uudised võimalikust koalitsioonist on tegelikust seisust vähemalt päeva või kaks ees. Kui sind läbirääkimiste laua taga kogemata kaamera pilk ei leia on sugulased mures ja helistavad kohe – ega ometigi pole haigestunud? Nädala jooksul suudetakse kokku panna rohkem valitsuse koosseise, kui seal tulevikus ministreid! Isegi üllas opositsioon annab valitsusele sada päeva aga minister peab seletama kohe – mida ise teeb ja mida teevad temast järgmised.
Selles tohuvabohus on kõige õndsamad opositsiooni jäänud või siis hoopis kõrvale tõmbunud. Sest nemad näivad teadvat, kuidas asjad tegelikult on.

Mõni sõna kolleegidest, kes valitsusleppele alla ei kirjutanud

2007-04-03T01:05:00.000-07:00

Juba pealkirja nuputamisega tekkis probleem. Lihtsam oleks ju öelda opositsioon või siis vastasrind. Aga kas see oleks ikkagi päris täpne?

Kõige keerulisem on lugu Roheliste Erakonnaga, kellega valitsusliidu kokku kutsujal tekkis eriarvamus ainult vastutuse suuruse asjus. Sisuliselt on mitmed roheliste ettepanekud leppes, aga selle täitmise eest vastutada ei tule. Seega võib arvata, et päris mitmed võimuliidu ettepanekud saavad ka roheliste toetuse osaliseks ning samal ajal jääb neile vabadus ka vastu olla. Küsimuseks jääb, kas selline ebatavaline vabadusaste poliitikas tuleb noorele erakonnale kahjuks või kasuks. Ei hakka ennustama.

Rahvaliidul on selgelt käes kas uus algus või mõne muu suure otsuse langetamise vajadus. Ma usun, et ennast leida pole niivõrd kogenud parlamendipartei jaoks liiga raske ja esimesi järeldusi saab juba teha pärast nende üldkogu. Esmapilgul näib, et see uus algus on raske tulema. Ma ei oska muud moodi kuidagi Riigikokku valitud Erika Salumäe loobumist seletada.

Aga ka Keskerakonnal on ees otsustamise aeg. Seda küll teisel põhjusel. Minu meelest peaksid nad selgeks tegema, kas nad on opositsioonis valitsusliiduga või selle ühe osapoole, sotsiaaldemokraatidega. Esimesel juhul täidavad nad äärmiselt vajalikku rolli demokraatlikus parlamendis. Sotsiaaldemokraatide manamisele pühendudes on see aga pelgalt soov ise valitsusse pürgida. Eilsed Ain Seppiku soojad tervitused ei tee Keskerakonnast opositsiooni.

Tahaks teada

2007-03-23T08:15:00.000-07:00

Kõigepealt pean vabandama, et pole suutnud mõne aja jooksul blogi pidada. Aega ja vaim kulusid paari nädala jooksul rääkimistele. Nende rääkimiste seis on kõigile teada ja mul puudub tahtmine lõkkesse või sütele õli valada. Ehk on uue nädala algus targem.
Aga möödunud nädalavahetusel poliitkommentaare kuulates tuli pähe üks vana küsimus, millele vastust ootaks. Tõsi, viimase viie aasta jooksul ei saanudki sellist küsimust tekkida. Nüüd, kus sotsiaaldemokraadid valitsusläbirääkimisi peavad, on üks vana plaat uuesti välja otsistud ja peale pandud. Eks sellepärast see küsimus jälle meelde tuligi.

Ma ei saa aru, miks on mõne kommentaatori arvates nii, et kui Keskerakond parempoolsete erakondadega valitsust teeb, on see saavutus. Aga kui sotsiaaldemokraadid samade erakondadega läbirääkimisi peavad, siis õnnetus. Seejuures ollakse viimases kindlad veel ennem, kui lepe allkirjastatud või koos valitsedagi mõne aja on jõutud. See oleks nagu aamen kirikus.
Olen arvamuste paljususe tuline pooldaja ja ei pane pahaks, kui kommentaatori lemmikuks on poliitik või erakond , kes minu lemmikute hulka kuidagi ei kuulu. Erinevad inimesed, erinevad arusaamad, mis siin ikka imestada. Poliitikale pühendatud saates ei ole ka seal esinejal võimalik oma arusaamu varjata. See oleks lihtsalt igav saade, kui osalejatel oma positsioon puuduks. Võib ju norida, et kas sellise n.ö. ette antud hinnangu puhul on tegu arvamussaate või eelarvamussaatega, aga see vast polegi oluline. Ma ei saa aru, miks selline arvamus kohe üles võetakse.

Vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade koostöö valitsuses ei ole mingi ime. Riikides, kus reeglina võimul rohkem kui kaks erakonda, on see vaat et reegel, ja mitte erand. Kui see on mujal võimalik, siis kuidas Eestis võimatu?
Keskerakond on koos Reformierakonnaga olnud võimul küll vähem, kui nad tahaks, aga ikkagi kaunis pikka aega. Ma ei näe , et selle aja jooksul oleks saavutatud näiteks sotsiaalvaldkonnas midagi sellist, millel oleks jätkusuutlikku väärtust. Kahjuks pean tunnistama hoopis vastupidist. Näiteks lausparempoolset soovi piirata ja vähendada töötajate usaldusisikute õigusi. Õnneks ei läinud see läbi. Pole ka märke sellest, et midagi veel hullemat oleks ära hoitud.
Eesti Vabariigi algusaastatel jagasid parempoolsed samuti võimu sotsiaaldemokraatidega. Ka tookord leidus üks tegelane, kes pahandas seetõttu sotsiaaldemokraatidega ning süüdistas neid vasakpoolsuse huvide reetmises Wilsoni heeringate eest. Selle tegelase nimi on Viktor Kingissepp. Ka “tema kõrgeausus” teaduslik kommunism pidas püha ürituse suurimaks vaenlaseks mitte kodanlikke parteisid vaid sotsiaaldemokraate. Ehk on need “teadused” liig hästi selgeks õpitud ja ei lähe meelest?

Sotsiaaldemokraadid ei ole varem ega tee ka nüüd endale illusioone. Tegemist saab olema kindlasti erinevate maailmavaadete alusel koostatud valitsusega. Kas ta ka edukas saab olema, näitab tulevik.

MÖTE JA PAPP

2007-02-28T06:36:00.000-08:00

Selle nädala Eesti Päevalehe alati suurepärases lugemises MÖTE mõtisklevad Margit Sutrop ja Mati Heidmets meie oleviku ja tuleviku üle. Teevad seda targalt ja tasakaalukalt, nagu teadjale inimesele kohane. Võrdlevad meil valitsevaid väärtushinnanguid nende ühiskondadega, kuhu me ennast loeme kuuluvaks. Ei NATO ega Euroopa Liidu liikmestaatus pole meie mõtlemist muutnud.
Eesti vabaühendused on vastu võtnud manifesti, milles kirjas siiras soov olla sillaks kodanike ja poliitika vahel. Suurepärane ! Pole paremat võimalust selleks, et poliitika võõrandumine valijaist ei peletaks inimesi kaugemale oma riigist. Kodanikul peab olema võimalus otsustada ja mõjutada 24 tundi ööpäevas, mitte ainult valimiste ajal. Kuulan Riigikogusse kandideerivaid erakondi vabaühenduste poolt korraldatud kohtumisel ja mõtlen – huvitav, kas see saalitäis oma riigi tuleviku suhtes murelikke inimesi ikka saab aru, kes meist kandideerijatest on valmis seda silda omalt poolt ehitama ja kes mitte? Kelle jaoks sild valijateni on ehitatud hoopis teisel moel. Läbi katteta lubaduste, läbi tähtedega tantsude ja muu meelelahutuse kaudu. Jumala pärast, ka tähtedega tuleb tantsida, aga kas selle kaudu ka edukamat riiki ehitada saab?
Sisuliselt on meie vabaühendused võtnud endale suure ja tänamatu ülesande – muuta väärtushinnanguid. Muuta selliselt, et me tahaksime selles riigis elada. Kasvada ise ja kasvatada lapsi. Olla seejuures eestlased ja eurooplased. Tunda, et meist hoolitakse ja meid kuulatakse. Väärtustada vabadust ja demokraatiat.
EMORI- valmisennustust lugedes ja valimiskampaaniat jälgides tuleb tõdeda, et Toomas Hendrik Ilvese septembrikuine üleskutse kodanikele – võtta riik enda kätte tagasi – jääb seekord tulemuseta. Ülalmainitud väärtushinnangutele tuginedes pole see üllatav, sest valijad ei tahagi seda riiki tagasi. Nad tahavad riigilt. Pappi ja kohe ! Sildade ehitamine, teadagi, on väärtushinnangutes alles kümnenda järgu küsimus.
Kõik inimesed, kes aga tõesti riigist hoolivad ja teda endale tahavad, peavad minema valima. Sillaehitajate hääl peab kostma ka siis, kui pudrulusikate klõbin seda varjutab.

Valetamisest pensioni asjus ehk vanematele valetamine pole ilus

2007-02-20T12:13:00.000-08:00

Poliitikud seletavad ilmaelu ikka oma nurga alt ja maailmavaatele vastavalt. Ning seda mitte ainult valimiste ajal. Harvemini tuleb ette otsest valetamist ja kahjuks tundlikul pensioniteemal mõned erakonnad sellega nüüd tegelevadki. Seepärast lubage Keskerakonna ja Rahvaliidu tegelastele meelde tuletada ajalugu. Seejuures võib iga soovija seda Riigikogu stenogrammidest ja kehtinud ning kehtivatest seadustest lugeda ja kontrollida.
Valepropaganda juures on luiskajatele abiks inimeste vähene teadmine kehtivatest seadustest. Kuidas muidu seletada asjaolu, et teadmine saadud töötasu ja saadava pensioni seostest jõudis inimesteni niivõrd kaua.
Riikliku pensionikindlustuse põhialused vormiti seadusteks Koonderakonna valitsemise ajal. Seejuures kuulusid valitsusliitu ka tänase Rahvaliidu eelkäijad. Pensionäride ühendused nõudsid kümme aastat tagasi, et riiklik vanaduspension peaks sõltuma ka inimese töötasust, mitte ainult töötatud aastatest. Sisuliselt ei vaielnud ka mitte ükski erakond sellele vastu.
Et sellist arvestust luua, on alates 1.jaanuarist 1999 kehtima hakanud seaduse alusel sotsiaalmaks Eestis isikustatud ehk iga isiku kohta täpselt teada. Samast ajast kehtib ka kord, et inimese töötasu võetakse arvesse pensioni arvutamisel. Igal aastal leitakse aritmeetilise keskmise abil keskmise tulusaaja panus. Nende panust, kes teenisid kaks korda rohkem, hinnatakse ka kaks korda kõrgemalt. Nende panust, kes teenisid poole vähem, hinnatakse ka vastavalt madalamalt. Tuletan ka meelde, et tookord loodud pensionivalem koosneb kahest osast. Selle baasosa on kõikide pensionäride jaoks võrdne ning moodustab keskmisest vanaduspensionist ühe kolmandiku. Inimese panusest sõltuv osa seega siis kaks kolmandikku.
Kas teadlikult või rumalusest on selle korra väljatöötamist valimiskampaania ajal seostatud minu nimega. Lubage meelde tuletada, et Eiki Nestorist sai minister 1999 aasta kevadel ja Koonderakonna juhitud valitsusse ei saanud ma kuidagi 1998 aastal kuuluda. Olen veendunud, et aritmeetilise keskmise aluseks võtmine oli tollaste võimuparteide viga. Seejuures ei teinud nad seda viga tahtlikult vaid teadmatusest. Neil puudus selge ülevaade (ja kas neil saigi seda olla), kui suured erinevused töötasudes meil tegelikus elus eksisteerivad.
Riikliku pensionikindlustuse korda tuli muuta sisuliselt seoses kogumispensionide süsteemi käivitamisega. Seetõttu alates 1999 aasta sügisest sai välja käidud mõte pensionide indekseerimisest. Selleks, et pensionide tõus ei sõltuks teise sambaga liitunute arvust ja sinna mineva raha hulgast ning ka selleks, et mitte ühelgi poliitikul ei tuleks pähe ennast pensionäride sambaks kuulutada. Tunnistan, et see idee ei olnud poliitikutele kohe meeltmööda. Sest kardeti katteta lubaduste andmist. Hiljem õnnestus indekseerimise vajalikkuses küll poliitikuid veenda ja alates aastast 2002 tõusevad meil igal aastal 1.aprillil pensionid sõltumata sellest, kes valitsusse kuulub.
Inimese panusest sõltuva osa vigane arvutus sai must-valgel selgeks 2000 aasta varasuvel, kui eelmise aasta sotsiaalmaksu laekumise tulemused iga inimese kohta said selgeks. Seetõttu sai ka täiendatud pensionireformi kava ja lisaks indekseerimise ettepanekule tuli ka ettepanek võtta keskmise panuse aluseks mitte aritmeetiline keskmine, vaid mediaanpalk. See on palk, millest pooled palagasaajad jäävad allapoole ja pooled ülespoole. Hiljem kordas seda ettepanekut Partsi valitsuse ajal kokku pandud ekspertide töörühm. Kahjuks on see mõte ainult ettepanekuks jäänudki. Pensionäride kaitsjad olid küll mitu aastat võimul aga vastava eelnõu koostasid alles siis, kui Riigikogu seda enam arutada ei saagi. Ehk siis lihtsalt valimiste tarbeks.
On kohane küsida, miks Ansipi valitsus sellist ettepanekut ei teinud. Minu arvates on vastus selles, et Reformierakonna koalitsioon Keskerakonna ja Rahvaliiduga ei püüdnudki mõelda kaugemale, kui 4.märts 2007. Mediaanpalaga aluseks võtmine tähendab aga nii riikliku pensionikindlustuse õiglasemaks muutumist madalama töötasu saajatele, kui ka suuremaid kulutusi riigile indekseeritud pensionide väljamaksmisel järgmise kümne-viieteistkümne aasta jooksul.
Lõpetuseks lubage meenutada, et kunagise sotsiaalministri Eiki Nestori kritiseerijad on olnud võimul juba viis aastat. Kui midagi sai kunagi tehtud väga valesti, siis paremaks tegemiseks on aega olnud küll ja küll. Kahjuks pole midagi uut ega edasiviivat pakutud ega ka Sotsiaaldemokraatidel lubatud kunagi tehtut paremaks teha. Meie ettepanekud, kas või näiteks pensioniindeksi muutmiseks, on lihtsalt maha hääletatud või jäetud tähelepanuta.

Tuumajaamale "Ei". Kuniks küsimused vastuseta.

2007-02-16T02:37:00.000-08:00

Üleeilses ETV Valimisstuudios räägiti muuhulgas ka Ignalinasse plaanitavast tuumajaamast. Ütlesin välja oma seisukoha, et ei toeta Eesti osalemist selles projektis seni kuni vastuseta on rida olulisi küsimusi. Tahan siinkohal need küsimused välja tuua.

Esiteks, puudub Eestil selge ülevaade milliseks kujuneb lähikümnenditel tegelik nôudlus elektrienergia järele ja sellest johtuvalt on raske ka planeerida oma energiatootmise vôimsusi. Energia säästmine on oluliselt otstarbekam kui uute tootmisvôimsuste rajamine. Vaatame nüüd tôele näkku - Eestil puudub ülevaade milline on meie majanduslik energiasäästu potentsiaal. Majanduslik selles môttes, et millises ulatuses me saame energiat vähem ja säästvamalt tarbida ilma et me paneks pôntsu oma majandusele vôi teeks olulisi korrektuure oma elustiilis. Me teame, et Eesti tarbib ühe SKP ühiku tootmiseks rohkem energiat kui ükski teine EL-25 liikmesriik (http://ec.europa.eu/energy/energy_policy/doc/02_eu_energy_policy_data_en.pdf). Samuti teame, et energiatarbimine kasvab Eestis kiiremini kui kusagil mujal EL-s. Me elame korralikult soojustamata korterites ja kütame neid samu elamisi elektriga. Selle kôige pôhjal vôime teha järelduse, et Eestis on ulatuslik energiasäästupotentsiaal ja see on kindlasti suurem kui 20% energiasääst aastaks 2020, mida Euroopa Komisjon kavatseb liikmesriikidele kohustuslikuks teha. Kuidas saab väita, et meil on tuumajaama hädasti vaja kui me ei tea isegi ligilähedaselt kui palju me tarbida kavatseme? Ennem kui rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide grupp pole Eesti kohta korralikku analüüsi teinud ei saa rääkida hädavajadusest tuumaenergia järele.

Teiseks, selguseta on rida küsimusi mis puudutavad jaama ehitust. Ma ei tea tänaseni milliseks kujuneb planeeritava jaama vôimsus. Kas reaktoreid ehitatakse üks vôi mitu? Millist tüüpi reaktoreid kavatsetakse kasutusele vôtta? Milliseks kujuneb 1 MWh orienteeruv maksumus? Kuidas kavatsetakse jaama ehitamist finantseerida? Milline on jaama valmimise ajakava? Me ei tea isegi seda milline on projektis osalevate partnerite ring ja millised erinevate partnerite ôigused ning kohustused. Nende küsimuste loetelu vôib jätkata. Kas sellise olematu info pealt on vôimalik langetada teadlikku otsust? Ei, ma kahtlen selles.

Kolmandaks, vastuseta on küsimused, mis on seotud jaama opereerimisega. Kôige olulisemateks pean ma seejuures tuumajäätmete küsimust. Tuumajäätmeid ja kasutatud kütust transporditakse jaamast hoidlatesse, sealt ümbertöötlemiskeskustesse ja sealt jällegi tagasi jaama. Jäätmete transport on seotud oluliste riskidega ning on paljudes riikides kaasa toonud ulatuslikke protestiaktsioone. Ümbertöötlemisele mitte minevate üliradioaktiivsete jäätmete lôplikuks ladustamiseks tuleb leida mingi lahendus. Olgu siinkohal öeldud, et sedalaadi ladustamispaika maailmas ei eksisteeri. Soomlased küll kavandavad ühte, ent selle rajamist pole isegi mitte veel alustatud. Kuidas kavatseme meie oma jäätmetega toime tulla? Väga oluliseks pean ka küsimusi, mis on seotud tuumajaama ohutusega. Hiljaaegu Rootsis Forsmarkis toimunud intsidendi kohta lekkinud raport näitas kuivôrd madal oli sealse tuumajaama ohutuskultuur. Selliseid intsidente toimub IAEA andmetel igal aastal. Mille pôhjal väidame, et uue, rajatava jaama ohutuskultuur saab olema parem kui Euroopa turvahällis Rootsis? Anname endale aru, et kui Eesti selles projektis osaleb siis lasub meil kohustus nende küsimustega tegeleda. Minimaalselt on meil moraalne kohustus jäätmete ja jaama turvalisusega tegeleda. Seega peavad meil olema nendele küsimustele selged vastused. Mind huvitab jaama opereerimisega seoses veel üks asi. Nimelt, mulle näib, et meil aetakse (teadlikult?!) segi kaks asja: osalus jaamas ja osalus jaamast toodetava elektri tarbimises. Need kaks asja pole omavahel seotud. See kui me jaamas oleme 25% osalised ei tähenda, et Eesti 25% toodetavast elektrist endale saab. Elekter realiseeritakse ikka vabal turul ja turul on määravaks argumendiks hind. Seetôttu lubatagu mul uurida kui suureks planeeritakse toodetava elektrienergia kogust Eesti turule ja kui seda ei osata öelda, siis tekib mul küsimus miks me selles projektis siis osaleme? Sama hästi vôime ju jaamalt hiljem elektrit osta nagu Rootsi ja Norra ostavad Nordpooli vahendusel Soome tuumaelektrit.

Lôppeks, tegime täna SDE poolt avalduse kus nôudsime, et Ignalina tuumajaama tasuvusuuring tuleb avalikustada ning Eesti osalus tuumajaamas nõuab avalikku debatti. Mul ja ma usun ka et paljudel teistel on rida küsimusi, mis on senini vastuseta jäänud. Aeg oleks nendele küsimustele ausalt vastama hakata.

Uue ootuses

2007-02-13T00:27:00.000-08:00

Valimiste eel ei ole üleliigne arutleda, mis paneb valijat langetama otsust ühe või teise erakonna poolt. Seejuures võib täheldada kahte lähenemist, üks neist on positiivse ja teine negatiivse alatooniga.

Positiivseks loen ma seda, kui valija teadvustab endale riigi või ise enda seisukohast kõige olulisemat probleemi ja leiab oma soovidele kõige sobivama valiku. Selline suhtumine on suunatud tulevikku ja loob midagi uut.
Negatiivseks alatooniks tuleb aga ilmselt lugeda sellist lähenemist, kus valija püüab valimiste kaudu heastada tema meelest ülekohtuselt toimunut või isegi hääle andmise teel kätte maksta. Selline hääletamine võib küll anda soovitud tulemuse ja isegi rõõmuhõiske valimistulemuse asjus, kuid sinna reeglina ka asi jääb. Sest uue loomisel saavad otsa nii valija kui valitute mõistus.
Millegipärast usun, et pikaajalistes demokraatiates on valijate käitumises domineeriv positiivne lähenemine. Ka seal ilmselt on võimalik kättemaksumotiiv, aga lähtuvalt loogikast – lubasite aga ei teinud.

Demokraatiat alles õppivates riikides on aga asi vastupidine. Sest eelnev elu ja ka üleminekuaeg on pakkunud ihalust kättemaksu järgi rohkem kui tarvis.
Üleminekuriikide edukus põhinebki sellel, kui palju suudavad erakonnad ja valijad mõelda tulevikule ja loobuda niivõrd magusast ja hingele lähedasest soovist teha kaotatut tagasi.
Võtan endale julguse käsitleda selles kontekstis Eesti erakondi ja nende valijaid ja loodan südamest, et keegi nende tõsiasjade tõdemistest ei solvu. Kaasa arvatud sotsiaaldemokraatide valijad. Minu kodanikumure asjade käigu üle seisneb selles, et 15 aastat poliitikas olnuna ei näe ma kahjuks, et positiivne valijakäitumus suureneks ja negatiivne väheneks. Või et erakonnad oma praktilises poliitilises tegevuses suunduksid rohkem positiivsele, kui negatiivsele hõlmamisele. Ja see pidurdab arengut.

Isamaaliidu valijate põhiline lähenemisviis on olnud siiras soov heastada Nõukogude võimu poolt kasutatud vägivalda. Seejuures isegi selle lähenemise positiivsed tulemid (liitumine NATO ja Euroopa Liiduga) on olnud pigem möödunud aegade ülekohtust lähtuvad. Kuna nii NATO kui Euroopa Liit olid “siis” pahad, siis järelikult on nad head. Konservatiivne valija ei saaks olla muidu niivõrd Euroopa Liidu aldis, mis paratamatult ühiste huvide nimel rahvuslike huve koondab. Millegipärast usun, et nüüdseks IRL-iks saanud erakonna edukus konkurentsis parempoolse valija hääle eest sõltub paljuski sellest, kuivõrd erakond suudab ise positiivsemaks muutuda. Ehk on vaja selleks lihtsalt aega.

Isamaaliiduga tänaseks ühinenud Res Publica saatus on sajaprotsendiline noore demokraatia nähtus. Res Publicat poleks kunagi sündinud, kui kunagine Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsioon poleks teinud vigu. Nende loomislugu ja valijate käitumus oli protest kolmikliidu tegevuse ja lagunemise vastu. Kuna selgus, et ei uue loomisel ega ka võimu teostamisel ei erineta eelkäijatest, siis pidigi nii minema nagu läinud on. Midagi tegelikult uut ju ei tulnud. Kolmikliit oli kadunud ja vajadus selle vastu protestida samuti. Täiesti sarnane on siinkohal Koonderakonna saatus, milline heastas samuti juhtimisel toimunud vigu, tegi neid siis ise ja kadus.

Minu jaoks täiesti arusaamatuid liigutusi on tegemas Reformierakond, otsustades võistelda häälte nimel negatiivses valijakäitumuses Isamaliiduga. Reformistide ja nende valijate koostöö on põhinenud usul, et tegemist on edukate erakonnaga. Valija jaoks tähendab see lihtsat tõsiasja – kui hääletad edukate erakonna poolt siis järelikult oled ise edukas. Kes ei tahaks, eks? Kindlasti on ka reformistide valijate seas olnud siiani teatud ülekohtu heastamise soov. Sest nõukogude ajal ei saanud osta-müüa-vahetada. Siis oli sellise tegevuse nimi spekulatsioon, nüüd äri. Kuid kindlasti pole olnud see määrav, sest selges ülekaalus on olnud tulevikku suunatud visioonid. Nüüdne võitlus pronkssõduri eemaldamise asjus on loodetavasti episood, mille alge peitub erakonna liidri soovis muutuda endisest nomenklatuursest tegelasest 20 aastat hiljem vabadusvõitlejaks. Hilja nagu ja ei usu et toob edu.

Sotsiaaldemokraatide kindel valija on hästi võrreldav nii Isamaliidu kui Reformierakonna valijaga. Meid valides on ilmselt inimesed heastanud niivõrd mitte ülekohut nõukogude võimu poolt, kui vabaduse puudumist sellel ajal. Kui Reformierakonna puhul on tegu “edukad valivad edukaid” fenomeniga, siis sotsiaaldemokraatide juures saame rääkida “mõistlikud inimesed valivad mõistlikke inimesi” juhtumiga. Olgu siinkohal öeldud, et valijate arusaam mõistetest konservatism, liberaalsus või sotsiaaldemokraatia, on täpselt ühesugune. Mitte väike või suur, vaid just ühesugune.

Siinkohal vahekokkuvõtteks, et vaatamata sellele, millised on kolm ülalmainitud erakonda ja millised on nende valijad, on nad suutnud luua just uut ja edasiviivat. Ükskõik, kui palju nad on seejuures vaielnud või üksteist kritiseerinud. Kõik uus on kas nende kolme maailmavaate segu või mõne nägu.

Kui ülalmainitud kolmes erakonnas on nii heastamise kui loomise motiivi, siis täiesti teise nurga alt tuleb vaadata Keskerakonda ja tema valijat. Seal on valitsev toimunud ülekohtu heastamise vajadus. Seejuures on see ülekohus loodud viimase viieteistkümne aastaga, alates rublade vahetamisest kroonide vastu ja omandireformist kuni selleni, et meie raudteel sõidavad mitte vene, vaid ameerika vedurid. Ka Savisaar fenomenina asendab Suure Juhi puudumist demokraatias, sest nii lihtne on istuda ja astuda, kui keegi ütleb, kuhu. Juhil on see hea omadus, et ta saab võtta endale kogu toimunud ülekohtu heastaja kuju ning piisab sellest, kui ta võimul on. Ainult kättemaksule põhineval valikul on aga võimatu uut luua. Siit ka näiteks peataolek Euroopa Liidu referendumi asjus. Kui valijad olid keskerakonna poolt hääletades sinnani hääletanud tegelikult millegi “vastu”, siis kuidas saakski neile selgeid juhiseid anda? Täielik segadus !Parema puudumisel heastab Savisaar ka nõukogude võimu kadumist osale valijatest, kuigi siin on tal konkurente suhteliselt edutult aeg-ajalt tekkinud. Nende ebaedu on seotud Juhi puudumisega ja uues iseseisvas Eestis on seda ka keeruline leida.

Sisuliselt samadel motiividel, aga ühes sektoris, on tegutsenud Rahvaliit. Kolhooside ja sovhooside kadumine vajas ilmselt sama moodi heastamist ja pidigi seetõttu leidma poliitilise väljundi.

Huvitav saab olema Roheliste Erakonna tulevik. Senisest rohelisemast tulevikust unistavale valijale on see kindlasti positiivse loomuga võimalus. Võib ka aru saada nendest, kes heastavad oma varasemate eelistuste mitte küllalt roheliseks olemist. Kui aga valija annab oma hääle Roheliste poolt samadel põhjustel, kui kunagi Koonderakonna ja Res Publica poolt, siis uut tulemust ei tule.

Nii et ootaks rohkem uut, austatud oponendid ja konkurendid. See viib elu edasi. Lisaks Marek Tamme suurepärasele esseele viimases Areenis julgen Teile meenutada ka vanasõna – kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja. Valimiste kontekstis tuleb siin “silma” all loomulikult hääli silmas pidada.

Energiadebati keskmes peab olema tarbija

2007-02-07T04:32:00.000-08:00

Mul on juba jupp aega hinges kripeldanud meedia poolt kultiveeritud väide, et praegustel parlamendierakondadel (erinevalt muidugi Strandbergist) puudub oma nägemus energiapoliitikast. Vale puha. Sel ajal kui rohelised rahvast rohetehnoloogilise taevamannaga hullutavad ja kontrollimatult vasakust varrukast suvaliselt arve puistavad, peab keegi pakkuma lahendusi, mis oleksid realistlikud ja tasakaalustaksid keskkonna, tarbijate ja majanduse huve. Just nimelt selline on sotsiaaldemokraatide energiapoliitika.

Ma väidan, et tänane roheliste poolt domineeritud energiadebatt on: a) tehnoloogiakeskne, elik ei arvesta meie vajaduste ja võimalustega b) opereerib kontrollimatute arvudega c) on varjutatud Vene karust.

Ma arvan, et sotside energiapoliitikal on selgelt oma nägu ja see ei kannata ülaltoodud puuduste all.

Esiteks, tänane energiadebatt ignoreerib täielikult tarbijate huve. Ma arvan, et tarbijad tuleb tagasi tuua energiadebati keskmesse. Iseäranis just need tarbijad, kes hoolimata mühinal kasvavatest palkadest maksavad pool oma sissetulekust elektri ja soojaarvetele. 10. jaanuaril tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kehtestada üleeuroopaline energiatarbijate harta, kus tarbijate õigused ja liikmesriikide kohustused tarbijate ees on selgelt kirja pandud. Hea plaan! Mis puudutab vähemkindlustatud tarbijaid, siis parim plaan vähendamaks elektri ja soojaarveid on oma elamise soojustamine. Leedus, Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal jt. ette võetud paneelmajade renoveerimised on näidanud, et põhjaliku renoveerimise korral on võimalik vähendada energiakadusid 80% võrra. See tähendab 80% väiksemaid arveid. Raha sellisteks projektideks on leitud riigivahenditest, eurorahadest, ent on ka teisi nupukaid lahendusi, millest teinekord hiljem kirjutan.

Teiseks, uute töökohtade loomine. Nõudlus alternatiivsete energiatootmise tehnoloogiate järele on kasvamas kiirusega, mis ka maailma tippsprinterid võhmale võtaks. Kui suur see kasv täpselt on, selles pole üksmeelt (minu käes olevate arvestuste kohaselt lisandub Euroopas aastas 50'000 - 100'000 töökohta sellesse sektorisse). Need on hästimakstud ja korralikud töökohad. Minu arvates peame me tegema kõik, et nendest töökohtadest osa saada. Mõtleme nüüd pisut. Kui nüüd EL lepib kokku, et aastaks 2020 peaks meie energiatarbimisest 20% tulema taastuvatest allikatest ja samaks ajaks peame suutma kokku hoida ka 20% oma energiatarbimisest, siis siin on konkreetne präänik mis peaks ärihaide rahakotirauad lahti lööma ja taastuvenergiasse rahakest tooma. Osa sellest rahahunnikust võiks Eestisse tulla. Tulenevalt meie asukohast oleksid loomulikeks sektoriteks kuhu investeerida tuul ja biomass. Viimane iseäranis, sest tuule osas on Saksamaa ja Taani teistest tublisti ette rebinud.

Kolmandaks, saastagem ja tarbigem vähem. Sellest mida täpselt ette võtta - võimaluste spekter on loomulikult lai. Aga millest siis alustada. Kõigepealt ma arvan, tuleb viia miinimumini põlevkivist saadava elektri kasutamine. Sotsiaaldemokraatide ettepanek on vähendada põlevkivienergiat 50%. Olgu see vähendamine 25%, 50% või 75%, me peame kokku leppima millega ja kui suures ulatuses me puudu tuleva osa katame. See eesmärk peab olema pikaajaline ja sisendama võimalikes investorites kindluse, et toodetav energia ka ära ostetakse. Võimalikud vähemsaastavad valikud on kõiksugu alternatiivenergiad (tuul, biomass, tõusude/mõõnade vaheldumisest vabanev energia, vähesel määral hürdo kui just Venemaaga Narva HEJ osas kokkulepet ei saa), gaas ja tuumaenergia. Enne korraliku rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide poolt tellitud analüüsi mina pakkuma ei hakka, milliseks see eri energiate vaheline proportsioon võiks kujuneda. Ei oska lihtsalt öelda. Tuumaenergiast kirjutan ma lähiajal eraldi. Tants mis selle teema ümber toimub, väärib lihtsalt eraldi nupukest. Olgu siinkohal vaid öeldud, et tuumajaama loomist ei toeta ma seni kuni jaama propageerijad on vastanud väga suurele hulgale konkreetsetele küsimustele.

Inimesed võtke vabalt. Ärge minge igasugu kampaaniate ja hüsteeriatega kaasa. Usun, et igaüks kes minu jutu lõpuni luges tunnistab, et sotsiaaldemokraatide plaanil on jumet.

Kalevipoeg kui kajakate poolt täislastud eestluse sümbol?

2007-02-07T01:13:00.000-08:00

Eks inimesed teevad ikka vigu. Kord suuremaid ja siis jälle väiksemaid. Vigadel on see hea omadus, et neid saab parandada. Aga on ka selliseid, mida parandada pole võimalik või on see siis väga raske.
Astun mõtetega vastu ühele suurele rumalusele. Ja ega ma ei teagi, mida peaks veel tegema, et seda maitselagedust ära hoida.
Mulle on täiesti arusaamatu, miks me peaksime rajama Tallinna lahte ühte koletult suurt kuju? Midagi jubedamat on raske ette kujutada. Selle kuju vastu on mul kaks argumenti. Üks põhimõtteline ja teine väga praktiline.
Mulle ei meeldi suured kujud seetõttu, et nad ei sobi kuidagi meie aega ja ruumi. Ja eestlasele omasesse kultuuri. Sest vaadake, suured kujud ei ole kunagi loodud vaatamiseks. Suured kujud on loodud koogutamiseks ja kummardamiseks. Selliseid koogutuskohti loovad valitsejad selleks, et lihtsurelik tunneks ennast selle kõrval väikese ja abituna. Et ta saaks aru, et temast ei sõltu siin ilmas midagi. Et tal ei tekiks jumal pärast oma mõtet või arvamust. Et ta kummardaks ja oleks tänulik, nii suurele kujule kui suurele juhile või valitsejale. Selline kuju annaks tunnistust sellest, et me polegi selga sirgu ajanud. Et me ei tahagi ise mõtelda, vaid kujudele kummardada. Et me polegi ise ilu tegijad, vaid kellelgi suurel ja võimsal on õigus meile seda ilu luua. Suured kujud on loodud valitsejate poolt alistatud rahvastele. No ei ole me ju seda! Ja ei taha ka mingil juhul alistatud olla.
Saan aru, kui sellistel kujudel on koht idamaiste uskude või rahvaste juures. Nende elu on teistmoodi seatud, nad ei räägi oma jumalatega ise, vaid vahemehe kaudu. On selleks siis valitseja või tema poolt loodud kolakas.
Eestlane mitte ainult ei mõtle oma peaga, vaid ka suhtleb oma jumalatega ise ja vahetult. Talle pole kunagi selleks abimeest vaja läinud. Kas nüüd siis järsku on? Kas me enam ise ei mõtle? Ja ise ei otsusta.
Asi pole ju mitte ainult meis, sest eestlane seda kuju kummardama ei hakka nii ehk nii. Asi on ka selles, mis pildi me endast loome. Kas ühel võõramaalasel peaks tekkima arusaam eestlasest kui inimesest, kes kujudele koogutab? See oleks küll äärmiselt vale pilt ühest põhjamaisest eurooplasest.
Vabandan ette, aga teine põhjus on äärmiselt praktiline. Vaadake, kui see kuju asub meres, siis seal teatavasti lendavad ju kajakad. Ja kui nad selle kuju kohal nüüd lendavad, siis nad selle kuju peale teevad mida? Jah, just seda nad teevad. Teil on täiesti õigus. Kes seda kõike siis koristada jõuab? Kas Kangro ise istub päevad otsa Kalevipoja õlal ja nühib lapiga? Vaevalt küll, seda laga tuleb puhastada ikkagi kellelgi teisel ja mis see kokkuvõttes kõik maksma läheb? Selle raha eest võiks mõnikümmend lasteaia kohtagi luua. Ei saa ju keegi endale lubada kajakate poolt täislastud eestluse sümbolit, mille üle kõik merelt saabujad ahhetama peaks. Ei ahhetaks nad midagi. Nad oleks arusaamatuses ja naeraksid meid välja.