Üleeilses ETV Valimisstuudios räägiti muuhulgas ka Ignalinasse plaanitavast tuumajaamast. Ütlesin välja oma seisukoha, et ei toeta Eesti osalemist selles projektis seni kuni vastuseta on rida olulisi küsimusi. Tahan siinkohal need küsimused välja tuua.
Esiteks, puudub Eestil selge ülevaade milliseks kujuneb lähikümnenditel tegelik nôudlus elektrienergia järele ja sellest johtuvalt on raske ka planeerida oma energiatootmise vôimsusi. Energia säästmine on oluliselt otstarbekam kui uute tootmisvôimsuste rajamine. Vaatame nüüd tôele näkku - Eestil puudub ülevaade milline on meie majanduslik energiasäästu potentsiaal. Majanduslik selles môttes, et millises ulatuses me saame energiat vähem ja säästvamalt tarbida ilma et me paneks pôntsu oma majandusele vôi teeks olulisi korrektuure oma elustiilis. Me teame, et Eesti tarbib ühe SKP ühiku tootmiseks rohkem energiat kui ükski teine EL-25 liikmesriik (http://ec.europa.eu/energy/energy_policy/doc/02_eu_energy_policy_data_en.pdf). Samuti teame, et energiatarbimine kasvab Eestis kiiremini kui kusagil mujal EL-s. Me elame korralikult soojustamata korterites ja kütame neid samu elamisi elektriga. Selle kôige pôhjal vôime teha järelduse, et Eestis on ulatuslik energiasäästupotentsiaal ja see on kindlasti suurem kui 20% energiasääst aastaks 2020, mida Euroopa Komisjon kavatseb liikmesriikidele kohustuslikuks teha. Kuidas saab väita, et meil on tuumajaama hädasti vaja kui me ei tea isegi ligilähedaselt kui palju me tarbida kavatseme? Ennem kui rahvusvaheliste sôltumatute ekspertide grupp pole Eesti kohta korralikku analüüsi teinud ei saa rääkida hädavajadusest tuumaenergia järele.
Teiseks, selguseta on rida küsimusi mis puudutavad jaama ehitust. Ma ei tea tänaseni milliseks kujuneb planeeritava jaama vôimsus. Kas reaktoreid ehitatakse üks vôi mitu? Millist tüüpi reaktoreid kavatsetakse kasutusele vôtta? Milliseks kujuneb 1 MWh orienteeruv maksumus? Kuidas kavatsetakse jaama ehitamist finantseerida? Milline on jaama valmimise ajakava? Me ei tea isegi seda milline on projektis osalevate partnerite ring ja millised erinevate partnerite ôigused ning kohustused. Nende küsimuste loetelu vôib jätkata. Kas sellise olematu info pealt on vôimalik langetada teadlikku otsust? Ei, ma kahtlen selles.
Kolmandaks, vastuseta on küsimused, mis on seotud jaama opereerimisega. Kôige olulisemateks pean ma seejuures tuumajäätmete küsimust. Tuumajäätmeid ja kasutatud kütust transporditakse jaamast hoidlatesse, sealt ümbertöötlemiskeskustesse ja sealt jällegi tagasi jaama. Jäätmete transport on seotud oluliste riskidega ning on paljudes riikides kaasa toonud ulatuslikke protestiaktsioone. Ümbertöötlemisele mitte minevate üliradioaktiivsete jäätmete lôplikuks ladustamiseks tuleb leida mingi lahendus. Olgu siinkohal öeldud, et sedalaadi ladustamispaika maailmas ei eksisteeri. Soomlased küll kavandavad ühte, ent selle rajamist pole isegi mitte veel alustatud. Kuidas kavatseme meie oma jäätmetega toime tulla? Väga oluliseks pean ka küsimusi, mis on seotud tuumajaama ohutusega. Hiljaaegu Rootsis Forsmarkis toimunud intsidendi kohta lekkinud raport näitas kuivôrd madal oli sealse tuumajaama ohutuskultuur. Selliseid intsidente toimub IAEA andmetel igal aastal. Mille pôhjal väidame, et uue, rajatava jaama ohutuskultuur saab olema parem kui Euroopa turvahällis Rootsis? Anname endale aru, et kui Eesti selles projektis osaleb siis lasub meil kohustus nende küsimustega tegeleda. Minimaalselt on meil moraalne kohustus jäätmete ja jaama turvalisusega tegeleda. Seega peavad meil olema nendele küsimustele selged vastused. Mind huvitab jaama opereerimisega seoses veel üks asi. Nimelt, mulle näib, et meil aetakse (teadlikult?!) segi kaks asja: osalus jaamas ja osalus jaamast toodetava elektri tarbimises. Need kaks asja pole omavahel seotud. See kui me jaamas oleme 25% osalised ei tähenda, et Eesti 25% toodetavast elektrist endale saab. Elekter realiseeritakse ikka vabal turul ja turul on määravaks argumendiks hind. Seetôttu lubatagu mul uurida kui suureks planeeritakse toodetava elektrienergia kogust Eesti turule ja kui seda ei osata öelda, siis tekib mul küsimus miks me selles projektis siis osaleme? Sama hästi vôime ju jaamalt hiljem elektrit osta nagu Rootsi ja Norra ostavad Nordpooli vahendusel Soome tuumaelektrit.
Lôppeks, tegime täna SDE poolt avalduse kus nôudsime, et Ignalina tuumajaama tasuvusuuring tuleb avalikustada ning Eesti osalus tuumajaamas nõuab avalikku debatti. Mul ja ma usun ka et paljudel teistel on rida küsimusi, mis on senini vastuseta jäänud. Aeg oleks nendele küsimustele ausalt vastama hakata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tere
Mul oleks selline kommentaar: iseenesest on küsimused Ignalina NPP reaktori tüübi jne edasi kohta täiesti õigustatud, kuid kas tasub lootma jääda sellele, et kui suur on meie riigi energiasäästu potentsiaal - niipalju me ei suuda ikkagi säästmist suurendada, kui on iga aastane tarbimise juurdekasv, sest pensionäärist tädi Maali ei leia sellist raha, et 3-400000 krooni eest oma eramule teha välisfasaadi kappremonti, et maja rohkem sooja peaks ja Te räägite veel sellest, et meil ei ole teada, mis võib teha elektrienergia tarbimine lähi aastatel - kas kasvab või kahaneb - nii lühikese ajaga ei ole võimalik energiamajandust muuta - 15 aasta pärast on meie kuulsa Narva elektrijaamade katlad läbi roostetanud nagu vanad beekeedu kannud ja siis on juba hilja, et uusi katlaid ehitama hakata - see võtab aega vähemalt 6 aastat aega tänu pikkadele järjekordadele katlavalmistajate uksetaga. Veel on mul teile küsimus Te oled valmis maksma elektri eest 3-4 korda suuremat hinda? Kui Eesti riik ei saa enam CO2 kvoote EL-ilt, siis on garanteeritud elektrienergia hinnatõus 3-4 korda, kui mitte rohkem, sest liiguvad kuulujutud, et CO2 hind võib tõusta isegi 200 EUR/t. Veel lisaks informatsiooniks - tahke kütusega elektrijaamas toodetud elektrienergia hinnast ligikaudu 60% moodustab kütuse hind, kui aga tuumajaama puhul sõltub kõtuse hinnast elektrienergia hind ainult 11%.
Post a Comment